Aleksei Lotman: hanede kevadised keerdsõlmed

Aleksei Lotman Foto: Madis Sinivee

Pole saladus, et lisaks sügisesele ka kevadise hanejahi lubamise küsimus on emotsionaalselt laetud. Seejuures loomulikult on emotsioonid üleval nii selle soosijatel kui vastu olijatel, nii et vaidluse teist poolt emotsionaalsuses süüdistada pole mõtet.

Emotsioonid käivad inimeseks olemise juurde ja nende olemasolu pole mingi häbiasi. Nagu eelmise nädala külgedel kirjutasin, on loodushoid muuhulgas ka moraaliküsimus, sestap siis loomulikult on ka emotsioonidel siin oma koht.

Ent selge on seegi, et emotsioonid üksi meid edasi ei vii. Ratsionaalne debatt ei pruugi kõiki küsimusi, sealhulgas eetikaga seonduvaid, lõpuni lahendada, kuid lahenduse lahutamatuks osaks on see ometigi. Ratsionaalseks aruteluks on vaja fakte – kuigi ei saa vältida sedagi, et neid tõlgendatakse erinevalt.

Juba mõnda aega on teada fakt, et paljude hane- ja lagleliikide arvukus on viimasel ajal suurenenud, sealhulgas ka selliste, kes veel hiljutises minevikus, mida minuealised mäletavad ka ise, olid ohustatud. Nende pääsemine väljasuremisest ja jätkuv kosumine on kahtlemata looduskaitse edulugu, kuid nagu paljude teistegi liikidega (kõige ilmsem näide on suurkiskjate taastumine ja levik Euroopas), võib edulugu põhjustada konflikte. Samas ei tohi unustada fakti, et mitu haneliiki on praegugi väga halvas seisus.

Kuidas konflikte maandada? Looduskaitse- ja -kasutusalane kirjandus kubiseb uuringutest, rahvusvahelised kehandid on välja andnud juhendeid, kuid iga konflikt on mõneti unikaalne ja sestap tuleb mõnda ratast üha uuesti leiutada. Eks kõige ilmsem on tänapäeva maailmas hüvitusmeetmete rakendamine: kui haned söövad põllumajandustootja põllul kasvavat vilja ja seda nii kahjustavad, maksab riik kahju kinni.