:format(webp)/nginx/o/2020/03/05/12990446t1hcb36.jpg)
Katsetusena korraldatud kevadine hanejaht näitas, et kuigi jahipiirkonnas jäi hanesid kiiresti vähemaks, ei püsinud see mõju võrreldes tavalise peletamisega sugugi kauem, kirjutab põllumeeste nuhtlusele, oma rännuteel põlde rüüstavate hanede probleemile lahendust otsinud ettevõtte reWILD uuringujuht Jaanus Remm.
Möödunud kevadel toimunud hanede heidutusjahi katseprojekti tulemused näitasid, et surmav heidutus võib aidata linde põldudelt eemal hoida, kuid vahe tavapärase heidutusega on väike; tegeleda tuleks pigem hanedele sobivate looduslike peatuspaikade kaitsmise ja planeerimisega, et neid põldudelt eemale suunata.
Põlde räsivatele põua-, vee- ja külmakahjustustele on viimastel kümnenditel üha sagedamini lisandunud rändel olevad haned ja lagled. Kevaditi registreeritakse hanekahjustusi 17–41 ruutkilomeetril Eesti põldudel. Riik neid küll hüvitab, kuid mitte kogu kahju.
Suured ja pikaealised linnud haned ja lagled, kes elavad 10–20 aastat ning toituvad rohttaimedest ja seemnetest, peatuvad oma kevadrändel Eestis, et puhata ja jõudu koguda. Kui ajalooliselt on haned rändepeatuseks valinud märgalad, ranna- ja lamminiidud, siis nüüd toituvad linnud peamiselt põldudel, kus leidub maitsvat talivilja orast ja äsja külvatud suviviljaseemet.
Miks nad rohumaadel ei püsi?
Sellel arvatakse olevat lisaks rammusale toidule põldudel kaks peamist põhjust. Ühelt poolt on poollooduslike niitude pindala kõvasti vähenenud, sest neid on haritud intensiivsemaks põllumajanduseks või lastud võsastuda. Rannaniite, mis hanedele rändepeatuseks hästi sobivad, oli eelmise sajandi keskel Eestis 290 ruutkilomeetrit; nüüd on sellest järel vaid viiendik. Teisalt on mitme haneliigi arvukus pärast 20. sajandi alguse ja keskpaiga madalseisu märkimisväärselt tõusnud. Näiteks suur-laukhane ja valgepõsk-lagle arvukus on Euroopas viimase poolsajandi jooksul rohkem kui kümnekordistunud.