Jaanus Kriisk astus EOK presidendirallilt kõrvale

Jaanus Kriisk. Foto: Sille Annuk

Mõne kuu eest Eesti Olümpiakomitee presidendi kohale kandideerimisest teada andnud kergejõustikutreener Jaanus Kriisk astus sellelt rallilt kõrvale, jättes tooli eest võistlema EOK praeguse presidendi Urmas Sõõrumaa ja asepresidendi Tõnu Tõniste.

«Otsus sündis viimase viie päeva sündmuste põhiselt. Jah, saan ametlikuks kandideerimiseks vajalikud 15-17 häält kokku, aga see on ka kõik. Mulle on saanud selgeks, et enamat ei tule ning selle häältearvuga presidendivalimiste esimeses hääletusvoorus kahe esimese hulka ja lõppvooru ei pääse. Olemaks konkurentsivõimeline peaks esimeses voorus saama vähemalt 30-35 häält. Tegemist on kaalutletud, pragmaatilise otsusega, mis tähendab ausust nii enda kui ka kõigi teiste asjasse puutuvate inimeste aja suhtes,» ütles Kriisk Postimehele.

Ta tänab kõiki inimesi, kes on teda sel teekonnal toetanud. «Mul oli teekonda alustades olemas usk, et saan minimaalselt need 30-35 häält kokku. Olen juba analüüsinud, miks see siht täitmata jääb, aga praegu pole õige aeg välja öelda, milliseid põhjuseid näen või millistele järeldustele jõudsin. Sain aru, kuhu ja miks need hääled jäid, aga ma ei taha eelseisvaid valimisi, EOK «omanikke» kuidagi mõjutada. Ma ei anna ka enda toetajatele soovitust, kumma järelejäänud kandidaadi poolt hääletada, nad peavad selles ise selgusele jõudma.»

Kriiski sõnul oli viimane pool aastat tema jaoks väga huvitav – kohtumised erinevate spordiinimeste, sh EOK täiskogu liikmetega.

Kriisk rõhutab lõpetuseks, et ta hüppas presidendivalimiste karussellile mitmel põhjusel ning kui neid asju ära ei tehta, on Eesti sport kümne aasta pärast käpuli – suures plaanis jäävad ainult jalgpall ja pereprojektid:

«Esiteks maakondlike spordiakadeemiate loomine, mis oli minu tegevusprogrammi prioriteet number üks. Kui juuri ei kasta, ei tule midagi.

Teiseks tuleb lõpetada treenerite kiusamine. Bakalaureusekraadi saavale noorele treenerile tuleb kohe anda viies kategooria, teatud vanuseni jõudvatele staažikatele treeneritele tuleb elu lõpuni kinnitada olemasolev kategooria ning alates kuuendast kategooriast nõuda selle uuendamist mitte iga nelja, vaid kaheksa aasta järel.

Kolmandaks tuleb klubid vabastada bürokraatiast. Tuleb tekitada üks selge aruandlussüsteem, mis läheb igale poole, kuhu vaja. Praegu mattuvad klubid aruandluse ja bürokraatia alla.

Ja neljandaks tuleb riigi medaliplaan igas spordialaliidus katta adekvaatse eelarvega, kus on ära näidatud selged prioriteedid.»