Seksi ja nalja saab alati liiga vähe!

Seksi ja nalja nii et aitab! Kait Kall ja Klaudia Tiitsmaa noor kirg püüab paipoisist pahalast välja võluda. Foto: Lauris Aizupietis

Kellel voodis suuremaid seiklusi ei toimu. saab neid nüüd vähemasti kinolinal. Süüdimatu, julm ja veidike jultunud huumor teeb värskest Eesti komöödiafilmist ideaalse kohtingufilmi. Minge, naerge südamest. ja isegi kõige kehvem suhe paistab nende paaride kõrval igati kobe.

«Jaa, kallis mees, siin on sulle vabadus, lase fantaasial lennata,» ütleb naine mesimagusalt. Mees ei suuda esiti oma õnne uskuda. Seejärel lasebki end vabaks. Ja nätaki!!! Sekund hiljem selgub, et naise pakutud vabadusel on väga ahtakesed piirid. Seda vabadust, kus ürgmees möllata saab, on umbes tikutopsi jagu. Lammuta aga! Aga nii kui kogemata vastu serva puutud või midagi naise stsenaariumi kohaselt valesti teed, saad valusa nätaka ära.

«Asjad, milles me ei räägi» on komöödia täpselt sellest. Kõik viis lugu paaridest, kelle seksielu ühel või teisel moel täiesti pekkis on, ägavad sama mure all: vaene mees on topitud olukorda, kus ta enam ei saa olla mees. Nii lihtne asi ongi. Pole vaja mingit tsirkust ega kõrvalisi abivahendeid, aga otseteest ei saaks pooltki nii naljakat filmi.

Küll me, naised, oleme meeste nüsimises osavad. Esialgu piirame milligrammi haaval tema vabadust: kus liikuda, kellega suhelda, mida öelda, kuidas öelda. Siis seame reeglid enda kohtlemisele. Kust puudutada, kuidas, millal ja kas üldse. Kui vaene mees valesti teeb, siis ei mingit halastust, kohe stepsel välja! Pidu läbi, ei mingit seksi, lähedust, austust ega armastust.

Nudime mehed tasahaaval ära ja siis pole ise rahul, kui mees ei eruta meid enam! Kuidas saakski Muumipapa, õnnetusehunnik või abitu podiseja naisel põlved nõrgaks võtta? Aga ükski ei võtnud endale sellist meest, me ise nudisime ja mudisime, ajapikku vormisime ta selliseks.

Umbes sellest kogu film räägibki. Aga lood on mõnusalt kergemeelselt kokku pillutatud, üllatustest tihedad, neid ma teile ei reeda, nii saate rohkem naerda.

Näitlejad võtavad asja lustiga, lõputiitritesse lisatud vead on väga muhe kraam. Selles filmis pole sügavaid karaktereid ega hingematku, ekraanil on skemaatilised tegelased, omamoodi grotesksed, nunnud ja naljakad. Ürgnaljakas Jan Uuspõld ja Sten Karpov, kelle kohta ma isegi täpselt ei tea, miks ta nii kohutavalt meeldib. Paigutatud kõige napakamasse rolli, mis võib vaegkuuljaid solvata, aga stseen on nii totter, et naeru ei suuda küll keegi pidada. Ragne Pekarev ja Klaudia Tiitsmaa lasevad selles filmis suure ja särava pauguga õhku klišeeliku arvamuse, et väga ilus naine naljakas olla ei saa. Saab küll! Jekaterina Novosjolova imekaunist rinnapartiid ilmselt paljude fännide suureks pettumuseks seekord näha ei saagi. Küll aga näeb seda värvikat slaavi püssi orgasme etendamas tõesel ja vähem tõesel moel. Rain Tolk ütleb mõned tabavad repliigid püha lihtsameelsusega löödud meeste maailmast.