Päevatoimetaja:
Mai-Brit Jürman

Uus viirus – äge paljuneja või varju hoidja (4)

Copy
Andres Merits (vasakul) möödunud aastal Hiinas Wuhanis kohaliku viroloogiainstituudi doktorandiga.
Andres Merits (vasakul) möödunud aastal Hiinas Wuhanis kohaliku viroloogiainstituudi doktorandiga. Foto: Erakogu

Uus koroonaviirus SARS-CoV-2, mis on nakatanud üle maailma Emajõe Ateena jagu inimesi ja üle 3300 neist tapnud, alles õpib oma peremehe ehk inimesega koos elama, rääkis Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professor Andres Merits intervjuus Kadri Tammepuule.

Praegu leviv koroonaviiruse tüvi on maailmas neljas nahkhiirtelt pärinev koroonaviirus 17 aasta jooksul ja umbes iga viie aasta tagant ilmub välja uus inimesi nakatada võiv tüvi, ütleb Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professor Andres Merits. Ta pooldab vaktsiini väljatöötamist, et uue tüve ilmnedes oleks pool tööd vaktsiini leidmiseks juba tehtud.

Koroonaviiruse SARS-CoV-2 kohta ilmub infot, millest osa lükatakse hiljem ümber. Miks?

Nii juhtub, kui tavalised inimesed, eriti ajakirjanikud, hakkavad teadlaste esialgseid andmeid või oletusi kindla info pähe levitama. Näiteks see madude lugu, kus teadlased oletasid esialgu ühes artiklis, et uus viirus võib inimestele kanduda madudelt, ja seda levitati kui tõendatud infot. Nüüd teame, et viirus jõudis inimeseni nahkhiirtelt, kuid kelle vahendusel, pole seni selge. Teadlaste vahel valeinfo nii kergesti ei levi, teabe juures on märge, millega tegu – oletuse või tõendatud andmetega.

Miks andmed SARS-CoV-2 mõjude kohta riigiti tugevalt erinevad?

Viiruse tüvi on uus ja andmeid vähe, statistikat tehakse erinevalt, meditsiini tase pole riigiti ühesugune. Iraanis on suremuse arvud loodetavasti paigas, nakatumise omad ilmselgelt mitte. Lõuna-Korea, Jaapani ja Singapuri teavet võib uskuda. Lõuna-Koreas on surmajuhte haigestunute arvu vaadates üsna vähe, sama nägime ka Hiinas väljaspool Hubei provintsi, Singapuris pole neid üldse. Ilmselt näitab see, et kui nakkus õigel ajal diagnoosida, on tulemus parem. Hubei, Iraan ja Itaalia on näited, kus nakatunute leidmine ja nakkuse leviku tõkestamine hilinesid.

Nakatumise seos suremusega varieerub suurelt, kuid on keskmiselt 1: 300, haigestunutest sureb üks-kaks protsenti. Praegu teame, et haigestumine sõltub vanusest ja naised põevad viirushaigust kergemini; tagajärgi mõjutab ka see, kuidas nakkus saadi. Gripiviiruse puhul on näiteks teada, et kui hingad viirust sisse, satub see alumistesse hingamisteedesse ja haigus kulgeb palju raskemalt kui siis, kui käsi tõstab näiteks ukselingil või liftinupul oleva viiruse otse nina juurde. Kui SARS-CoV-2 õnnestub tagasi tõrjuda, siis ei saagi nakatumise teed meile võib-olla selgeks.

Tagasi üles