Lugejakirjad

Ajaleht Postimees. Foto: Sander Ilvest

Aitäh, armsad Anneli ja Andres Ammase sõbrad!

Olen südamest tänulik teile kõigile, kes te asutasite AAHA-nimelise preemia, mis väärtustab head kohalikku ajakirjandust ja ajakirjanikku, kes soojendab oma ausate-südamlike lugudega lugejaid. Eriti meeldib, et selle preemia asutasid ajakirjanikud pealinnast südame sunnil eraannetustena. Sel aastal sai selle preemia sõpruskonna ühisel otsusel igati tubli ajakirjanik Ülle Harju Võrumaalt.

Teid on palju, kes olite Annelile toeks tema raske haiguse ajal kogu aeg. Eriti Annelile kõige raskemal ajal, kahel viimasel kuul. Iga päev tulite, naeratus huulil, kallistasite, tõite koduaia lilli ja aiasaadusi, armastust ja suurt südamesoojust ta ellu. Aitasite ka mind igal moel. Aitäh!

Tänan ka Andrese fondi asutajaid-elushoidjaid sõpru. See fond toetub eraannetustele ja on mõeldud kohaliku Haapsalu elu edendavale silmapaistvale inimesele. Tean, et olite ja olete head sõbrad, tugev ühtehoidev sõpruskond aastakümneid, toetades ja aidates alati üksteist. Olete minule siiani toeks. Ikka helistab keegi ja küsib: «Kuidas elad, kas vajad midagi?»

Anneli oli kurb oma elu viimastel päevadel, et temast jääb lõpetamata-täitmata kaks viimast soovi: kirjutada raamat Andresest ja aidata pojal lõpetada kõrgkool. Olen siiralt tänulik Anule, sõbrale, kursusekaaslasele, ajakirjanikule ja teistele abilistele, kes aitasid täita ühe Anneli soovi – ilmus raamat Andresest tema sünniaastapäeval, 25. veebruaril. Küllap aitame koos sõpradega ka pojal lõpetada kõrgkooli. Aitäh! Olen sageli mõelnud, et kui meie riigimeestel oleks killukegi seda südamesoojust, ausust ja headust meie inimeste vastu, oleks elu kõigil parem.

On halb vaadata televiisorist end imetlevaid, naeratavaid nägusid, kes ei jõua ära kiita, kui aus, hea ja kes veel ta on, tallates jalge alla enamiku rahva poolt armastatud, austatud targa presidendi kõne, klassiku kirjutatud raamatud jne. Kas ikka on õige riigimehe poolt halvustada väga agressiivse viiruse põhjustatud haigust ja käskida rahval end ravida hanerasvaga? Käituge ikka austavalt oma maa, väikese Eesti inimestega. Ilma meieta poleks te mitte keegi.

Reet Külaots, Anneli Ammase 81-aastane ema

Kas see ongi väärikas vananemine?

Olen elanud siin riigis, samas maakonnas kaks kuud vähem kui 66 aastat, tööl käinud 44 aastat leti taga, minu käest on läbi jooksnud tohutult rublasid, suur hulk kroone ning tohutult eurosid... Kuid ise olen ostnud ikka odavamat kaupa nii endale kui perele, muide olen kasvatanud üles neli last. Tänu maal elamisele olen kasvatanud kogu aeg ka köögivilju ja juurvilju, marju jne. Nüüd, kui esimest aastat olen täie kohaga pensionär, on mul pretensioonid tekkinud.

Miks meie Eesti riigis on vanemad inimesed ülearused? Kõik info on võimalik arvuti abil teada saada – kuid kas meil on tõesti riigis kohustus omada arvutit ja osata sellega ka toimetada?

Kõik sidejaoskonnad on kinni pandud. Kõik apteegid on maapiirkondades kaotatud! Nüüd siin Raplamaal kohe suletakse SEB kontor! Kõige lähem kontor on Tallinnas Magistrali keskuses. Elu ikka paraneb, aina mõeldakse ka vananevale ühiskonnale! Kas see ongi võimalus väärikalt vananeda?

Riina Brecher Raplamaalt