Karmo Tüür: Krimmi vahejaam

Karmo Tüür. Foto: Sander Ilvest

Kuigi Venemaa maadehaaramise lood on olnud erinevad, on neil ka üks korduv muster, eriteenistuslik muster, kirjutab kolumnist Karmo Tüür.

Venemaa pole kunagi kedagi esimesena rünnanud! See on üks Vene uusmütoloogia alustalasid. Tõsi küll, seetõttu on üsna keeruline usutavalt seletada, kuidas neist sai impeerium, mis teatab aeg-ajalt uhkusega, et on suurima pindalaga riik maailmas.

Nagu igal impeeriumil, nii on ka Venemaal olnud paremaid ja halvemaid aegu, puhkeperioode ja koguni tagasilööke. Maade kogumise aegu ja ka kaotusi.

Nüüd, mil läheneb kaks sõjakat aastapäeva – Krimmi kaaperdamise ja nn Suure Võidu oma –, on paslik korraks taas mõtestada meie idanaabri käitumismustreid.

Kui eelmine sajand algas Venemaale kaotustega, alates Vene-Jaapani sõjast kuni tsaarivõimu langemiseni, siis sajandi edenedes taastus Venemaa soov laieneda naabrite arvel.

Nagu riigikogu hiljutises avalduses ajaloomälu ja ajaloo võltsimise kohta taas kord meelde tuletatakse, päästsid revanšistliku II maailmasõja valla üheskoos Venemaa ja Saksamaa, mõlemad lootuses laiendada oma valdusi.

Mõistagi tõrjub Venemaa sääraseid süüdistusi, rääkides sellest, et leppeid Saksamaaga sõlmisid ka teised ning tegu oli jällegi vaid «kaitsetaktikaga», sõja alguse edasilükkamisega Venemaa jaoks. Seda võtet kasutas ka Venemaa suursaadik Eestis Aleksandr Petrov teledebatis Marko Mihkelsoni ja Trivimi Velliste vastu.