Kalakasvatajatel puudub tuleviku osas kindlus

Ott Vaino Saksamaal praktika käigus ultraheliaparaadiga tuuramarja mõõtmas. Foto: Erakogu

Eesti kalakasvatajaid on painanud aastaid Keskkonnaministeeriumi plaan panna kohalikud kalakasvatajad saastemaksu maksma. „Me ei saa rahulikult oma tööga tegeleda, vaid peame pidevalt mõtlema, et kui see seadus vastu võetakse, mis meist saab ja kas on mõtet jätkata,” tõdes uue põlvkonna kalakasvataja Ott Vaino.

Vaino on seda meelt, et Eesti kalakasvatajad tuleks vabastada igasugu maksudest, kuna ettevõtted on väikesed ja reostus olematu. „Euroopas pole riiki, kus kalakasvatajad maksaksid keskkonnareostuse maksu,” lisas ta.

Ott Vaino kuulub Eestis nende väheste hulka, kes võib end nimetada teise põlve kalakasvatajaks – tema isa Mati Vaino alustas Põlvamaal Karilatsil vikerforellide ja Siberi tuurade kasvatamist juba aastal 1984.

Vaino esindab uue sajandi kalakasvatuse põhimõtteid, ta on õppinud kalakasvatust nii bakalureuse- kui ka magistriõppes maaülikoolis, aga ka Genti ülikoolis Belgias. Praktiseerinud Saksamaa, Šotimaa ja Norra kalakasvatustes ning töötanud neli aastat maailma suurima kalatootja juures.

Vaino räägib, et Eesti Maaülikooli bakalaureuseõppes alustas koos temaga kalakasvatuse õppimist 17 noort, neist lõpetas viis. Lõpetajate enamiku moodustasid kalakasvatustega varem seotud inimesed. Maaülikooli lõpetamine langes aega, mil hakati jagama eurotoetusi ja kalakasvatus muutus korraga perspektiivikaks. Valitses mõtteviis, et mis see kalade kasvatamine siis ära pole. On vaja vett, kuhu iga päev sööta visata, ja kala kasvab mühinal. „Ütlen ausalt, kalakasvatajal on miljon muret. Isegi kogenud kasvatajatel tuleb ettenägematuid probleeme,” nentis mees.