Meeli Vilukas-Thibert: aeg põetada ja olla haige

Meeli Vilukas-Thibert. Foto: Mihkel Maripuu

• Laste pärast haiguslehele jäämine tekitab süütunnet
• Kolleegid kel veel pole lapsi või lapsed suured, aitavad välja
• Kõigil meil on elus perioode, mil saame rohkem tööle pühendada

Lapsevanemad peaksidki kolleegidest vähem palka saama, kirusin ma päeval, kui nädal pärast raske südamega võetud haiguslehte mul järjest kolmas laps palavikku jäi.

Viirusteperioodil on küllap enamik tööl käivaid inimesi leidnud end kriipiva kurgu ja tilkuva ninaga valiku eest, kas vedada end kuidagi tööle või anda kehale nõutud taastumisaega (nakkusohu vältimisest rääkimata). Kui laps on haige, pole aga pääsu. Paljud jäävad siiski koju süütundega, et laovad oma töö ju samuti juba täiskoormusega töötavate kolleegide õlule.

Nii jõudsin mõtteni, et mul pole lapsevanemana õigust nõuda sama palka, mis mu lastetutel kolleegidel. Väikses tiimis nõuab ühe inimese töö laialijaotamine parajat korralduslikku osavust ning kolleegidelt paindlikkust ja vastutulekut. Ma pole usaldusväärne, mu juhid ei saa mu peale kindlad olla, raiusin armutult. Niisiis leidsin end õigustamas lapsevanemate diskrimineerimist väiksema töötasu maksmise näol, kuigi nende vältimatud kulud on lastetute omadest suurusjärgu võrra kõrgemad. Seda ma ju ometi ei taha. Kuidas aga kaitsta vastupidist seisukohta?

PÄEVA KOMM

Kui mõne päeva oli töö jätkunud minuta ja keegi selle all ei murdunud, mõistsin mitmekesise kogukonna vastastikust tuge, rahunesin ja hakkasin paranema.

Kujutlesin südant valutades oma kolleege ületunde ja oma töö kõrvalt lisapingutusi tegemas. Äkitselt taipasin, et enamik neist on kas minust nooremad inimesed, kellel pole veel peret ja lapsi, või vanemad, kellel lapsed ammu oma elu peal. Seepeale meenus, et kunagi elasin ka ise tööle, toimetus oli mu teine kodu, kolleegid mu pere ja ületunde ei lugenud keegi, käis töö ja vile koos, lisakohustusi võeti ahnelt, väljakutseid ja vastutust ihaledes.

Kui mõne päeva oli töö jätkunud minuta (vahendasin vaid mõnda kontakti või tööülesannet) ja keegi selle all ei murdunud, mõistsin äkki mitmekesise kogukonna vastastikust tuge, rahunesin ja hakkasin paranema. Igal asjal oma aeg – aeg tööle pühenduda, aeg lapsi kasvatada ja aeg tervise eest hoolitseda. Lapsevanemad on nooremana rohkem panustanud ja laste kasvades teevad seda jälle. Lastekasvatamise aega, mil kolleegid meie vastutust pisut rohkem jagama peavad, võib aga käsitleda enese ja aja juhtimise ning töö efektiivsuse suurendamise täiendkoolitusena.