Tiia Lister: poisid vajavad mõtestatud õppimist

Hariduspsühholoog Tiia Lister. Foto: Erakogu

Kui kaasava hariduse aluspõhimõte on lapse ümbritseva keskkonna kohandamine just tema vajadustele, siis meil on siiani tavapärane üldine arusaam, et lapsel, kes ei saa koolis hakkama, on endal mingi viga küljes, kirjutab hariduspsühholoog Tiia Lister vastuseks Marin Ehala kommentaarile.

Kui haridusministeerium sõnastab uues haridusseaduses kaasava hariduse aluspõhimõttena arusaama, et igal lapsel võib ajutiseltki olla vajadus erilise toe järele koolis, siis Martin Ehala nimetab poistega hariduses toimuvat poistele omaseks «hariduspuudeks» (PM 3.03), olgugi et jutumärkides.

Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse järgi on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. Poistel sellist üldist puuet hariduse mõttes pole – on mõnede täiskasvanute kivistunud harjumus teha iga päev ikka oma tahtmist ka õpetamises ja poisse õppima sundides.

Kui kaasava hariduse aluspõhimõte on erivajadusega lapse jaoks teda ümbritseva keskkonna kohandamine just tema erivajadustest tulenevatele vajadustele ja eripärale, siis meil on siiani tavapärane üldine arusaam, et lapsel – näiteks ühel poisil –, kes ei saa koolis hakkama või lausa kukub koolist välja, on endal mingi viga küljes. See n-ö meditsiiniline arusaam on mujal maailmas ammu ajalugu, aga Eestis toimib siiani kogu koolisüsteem, tugisüsteemide ülesehitus ja teenuste korraldus endiselt selle arusaama alusel.