Just selline on lugu Anna Roberta [Lahesoo]* puhul, kelle kaunis elegantne kuju, pikad liinid ja mänguline natuur on eriliselt meelde jäänud Triinu Upkini lavastatud džässballetist ja «Uinuva kaunitari» Sirelihaldjana. Anna Roberta debüüt «Luikede järves» 12. veebruaril oli teada vähestele asjassepühendatuile, kuid seda suurem rõõm oli olla selle sündmuse tunnistajaks. Järgnevalt püüan edastada seda, mida ma lavalt nägin – eelkõige kaksikrolli sisulist poolt, jättes tantsutehnilised üksikasjad pedagoogide kommenteerida.
/nginx/o/2016/12/22/6198233t1h5690.jpg)
/nginx/o/2020/03/03/12986261t1h50ea.jpg)