Uuslavastus Rakveres: Me ei saa tõele pihta

Anne (Ülle Lichtfeldt) püüab saada selgust, mis on ta abikaasa Pierre’i (Eduard Salmistu) näidendis elu- ja mis kunstitõde. Foto: Kalev Lilleorg/Rakvere Teater

Viis seni Eestis lavastatud Florian Zelleri näidendittegelevad kirjaniku lemmikteemaga: mis on tõde. Peeter Raudsepa «Ilma sinuta» Rakvere Teatri väikses saalis kannab originaalis pealkirja «Kui sa sureksid» (tõlge Indrek Koff). See pealkiri keeraks nagu veel ühe suhtelisuse vindi peale, ent mõjuks eksitavalt sarnaselt teise Raudsepa lavastusega samas saalis, «Kuni ta suri».

Näide Zelleri dialoogist, esimese stseeni «Kahtlus» lõpp. Äsja ootamatult leseks jäänud Anne (Ülle Lichtfeldt) küsib perekonnasõbralt: «Ma mõtlen, kui sa sellest kõigest midagi teaksid... Kui tal oleks olnud teine naine... Kas sa siis ütleksid mulle?» Mispeale Daniel vastab: «Ei.» Peeter Raudsepp Danielina lausub seda kirgliku eitusena: ei, ei olnud su mehel mitte kedagi teist! Ent ühesilbilist sõna on võimalik kuulda ka hoopis teisiti. Kus on tõde?

Lavastuse mõjuvälja kehtestab jõuliselt Lilja Blumenfeldti stsenograafia, valge ja must värvigamma. Helevalge parkettpõrand, valged ilma laeta seinad, pigem marmorpalee või näitusesaal kui haiglapalat. Keskel must mööbliese, mis seostub lennuki musta kastiga, kuhu on vangistatud surma saladus. Ühel hetkel lükatakse see hoolimatult kõrvale. Seinal suur must laik, mis meenutab psühhiaatrilist testi, kus voogavad, miilavad, pulseerivad alateadvuse kaadrid mustvalge filmi esteetikas (videokunstnik Alyona Movko, valguskunstnik Priidu Adlas). Must laik muunduda valgeks. Anne astub seinafilmi sisse, kui kujutlusis pinevalt jälgib oma meest noort armukest võrgutamas.