Juhtkiri: pank kui äri pidur

Pangakaart ja pangaautomaat. Ajutiselt pole kasutusel.  Foto: Toomas Huik

• Pangad on muutunud arvete avamisel üliettevaatlikuks
• Kontosid suletakse üha tühisemate kahtluste puhul
• Pankadel pole piisavalt tööjõudu kahtluste kontrollimiseks

Eestlased, kes ise või kelle sugulased-tuttavad on välismaal elanud, on ammuilma saanud pead vangutada selle peale, kui mahajäänud ja bürokraatlikud on muu maailma pangad. Tüüpiline olukord on umbes järgmine. Inimene tahab korterit üürida. Enne ei saa, kui pangas on konto, öeldakse talle. Pangas konto avamiseks aga läheb vaja aadressi.

Nüüd, hulk aastaid pärast seda, kui nende lugude üle esimest korda naerda saime, on see tänu rahapesuvastaste reeglite karmistumisele meile endale kohale jõudnud. Uus normaalsus, ütlevad asjatundjad. Mitte niivõrd eraisikutele – kuigi ka neil esineb pankadega suheldes probleeme, mida vaid mõni aasta tagasi ettegi ei kujutanud –, küll aga paljudele ettevõtetele.

Tänases Postimehes on lugu, kuidas reklaamitehnoloogia ettevõte Adcash avastas järsku, et 80 protsenti oma tehingutest dollarites tegev firma pole panga meelest enam sobiv klient. Ettevõte pidi välisarveldused mujale viima.

Adcash võib veel rahul olla, sest sai vanal õndsal ajal konto avada ja mitu head aastat äri ajada. Praegu paljudel ettevõtetel enam seda rõõmu pole. Kui äriinimestega vähegi rääkida, siis kuuleb, et probleem on päris tõsine.

JUHTMÕTE

Pangad ajavad piinlikult joont, et konto avamiseks peab äri olema seotud Eestiga – ei piisa, kui firma ostab siit raamatupidamisteenust. Eelistatud on lihtne ja arusaadav äri. Näiteks sõõrikute müük.

Takistuseks pangakonto avamisel võib saada ettevõtte igasugune seos mõne mitteresidendiga – olgu selleks siis juhatuse liige, osanik või oluline äripartner. Kui Baltimaadest pärit isik on meie pankadele veel hallatav suurus, siis vähegi eksootilisema taustaga kliendist on neil juba märksa hõlpsam lihtsalt loobuda.

Pangad ajavad piinlikult joont, et konto avamiseks peab ettevõtte äri olema seotud Eestiga – ja sellest ei piisa, kui firma ostab siit raamatupidamis- või mingit muud teenust. Eelistatud on lihtne ja arusaadav äri. Näiteks sõõrikute müük.

Leidub hulk ärisuundi, mille peale pangatöötajatel kohe nägu mossi läheb. Plokitehnoloogiast, mida veel hiljuti üleüldiselt tulevikutehnoloogiaks kiideti ja mida paljud praegugi selleks peavad, ei maksa pangakontoris liiga valju häälega rääkida.

Mõni vana klient võib järsku ebasümpaatseks muutuda, kohe nii vastikuks, et tema konto suletakse. Ühe ettevõtte probleemid võivad eraisikute kaudu kanduda üle teistele firmadele. Kui inimesega seotud hulgast ettevõtetest üks on panga silmis probleemne, siis võivad automaatselt halba kirja sattuda teisedki.

Üks advokaat nendib, et on mõelnud sellel teemal arvamusartikli kirjutada, aga peaks seda tegema rootsi, mitte eesti keeles, kui tahab, et sõnum õige adressaadini jõuaks. Meie riigisektor on küll paindlik, kuid ei saa suurt midagi teha. Ennekõike on küsimus pankade riskiisus.

Kõige piinarikkam ongi konto avamine siinsete turuliidrite Swedbanki ja SEB juures. Ka Luminor eelistab pigem kohaliku pangana tegutseda. LHV on küll kõige paindlikum, kuid seal kipub inimesi nappima. Pealegi tekib viimase puhul küsimus, kuidas teha dollarimakseid. Pankadest võib ka aru saada, sest reeglite vastu eksimise korral ähvardavad neid suured trahvid, samas pole võimalik palgata piisaval hulgal asjatundlikke töötajaid, kes kõike jälgida suudaks.

Sulid leiavad ikka mõne säravpuhta ID-kaardiga inimese, kes suudab pangale sobiva jutu pähe õppida ja avab värskele ettevõttele ilma vaevata konto. Ausale ettevõtjale, kellel on plaan välismaaga veidi keerulisemat äri ajada, tuleb aga soovitada rootsi keelt oskavat advokaati.