Kas vajame Põhjakonna abi?

Kirjandusteadlane, Tallinna Kirjanduskeskuse direktor Maarja Vaino. FOTO: Mihkel Maripuu Foto: Mihkel Maripuu

Meie hulgast hiljuti lahkunud Mati Hint (1937–2019) on öelnud, et eestlastel on õigus elada oma elu eesti keeles ja neil on õigus seista selle keeleõiguse eest. «Need õigused teeb loomulikuks ajalugu ja see, kuidas rahvas ja tema haritlaskond on eesti keelest ja eesti keeles loonud maailma, milles meie elu on kõige loomulikum.» Hint kirjutas seda «Eesti mõtteloo» sarjas ilmunud raamatu «Keel on tõde on õige on vale» sissejuhatuses, viidates artiklitele, mis käsitlesid eesti keele eluõigust Nõukogude okupatsiooni tingimustes. On omajagu õõvastav tõdeda, et see, millest Hint tollal kirjutas, on asjakohane ka praegu, ligi 30 aastat pärast iseseisvuse taastamist. Ainult et nüüd on probleemiks massikultuuri pealetung ning loobumine vaimsest nõudlikkusest iseenda ja oma kultuuri suhtes.

Igasuguste häirivate nähtustega võitlemiseks tuleks esmalt neid nähtusi korralikult teadvustada. Ja anda endale aru: Eesti riik on loodud selleks, et eluõigus oleks ühel omanäolisel keele- ja kultuuriruumil. Kui Eesti on lihtsalt tükk mingil viisil organiseeritud territooriumi, mille esmane ülesanne on raha liigutamine, siis muidugi võib kogu Eesti asjale käega lüüa. Aga kuna me nii ei arva, tuleks meil olla tähelepanelik, sest muidu võime end avastada juba pöördumatult kehvast seisust. Meenub Andrus Kivirähki romaani «Mees, kes teadis ussisõnu» lõpp, kus Põhjakonn ja Leemet koos n-ö igavest und magavad. Põhjakonn võinuks metsarahvale appi tulla, kui oleks olnud piisav hulk mehi, kelle hääl oleks ta äratanud. Aga nii palju mehi enam ei olnud.

Kirjanikud suudavad metafooride ja kujunditega kokku võtta olukordi, mida muidu tuleks pikalt-laialt seletada. Kivirähki Põhjakonna kujund on hoiatus, et ühel hetkel võib olla juba hilja midagi päästa, isegi kui kellelgi kuskil on selleks veel tahe olemas.