Iga eluaasta on ausalt välja teenitud ning inimene peaks olema uhke, kui tal on neid palju. Seda aga ei näe me kuigi tihti. Võib-olla vaid siis, kui aastaid on üle saja ja ajakirjandus näeb pikaealises mehes või naises tänuväärset materjali, aegade sidet, eeskuju, kellelt välja pinnida pikaealisuse saladust.
Kes on sellel teekonnal jõudnud alles poole peale, võivad oma aastatega olla püstihädas. Näiteks soovitavad mitmed personalinõustajad ja CV-eksperdid tööotsijatel vanust mitte märkida, kui see ei alga kolme või neljaga. Sellele võib aga tööotsijal lisanduda veel mitu probleemi: kui tal on magistri- või, hoidku jumal, doktorikraad, siis parem sedagi mitte kirjutada, samuti mitte seda, et ta on töötanud juhtival kohal. «Ülekvalifitseeritud» on kõige tavalisem surmaotsus soovile hakata tegema tööd, mille kohta inimene tunneb ja arvab oma kogemuse põhjal, et saab sellega kindlasti hakkama.
Mõnel puhul on soovitatud, et ka sugu ei peaks märkima, sest seegi võib tööandjat või teda esindavat personalitöötajat häirida. Sellisel juhul tuleks ilmselt sooneutraalseks kujundada ka nimed. Kandideerima jääksid siis xyz-1, xyz-2.... xyz n koos õpitud eriala nimetustega.
Vanad, lööge selg sirgu ja ärge varjake oma iga, oskusi ja peetud ameteid! Need, kes otsivad endale vaid xyz-i ja kardavad vanu inimesi, ei hooli tegelikult ühestki inimesest kui sotsiaalsest olendist. Kui tööotsijad ja -vahendajad ei anna alla alatule survele taandada inimesed tähistustega töömasinateks, siis peavad ka tööandjad õppima töötama koos isiksustega. Tänapäeval ja seda enam tulevikus ongi edukad ettevõtted, kes meeleldi võtavad tööle nii noori kui ka vanu ning näevad oma mitmekesises personalis kõige suuremat ja asendamatut väärtust.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
/nginx/o/2020/03/01/12982170t1h16e3.jpg)