Juhtkiri: sõja ja pagulaskriisi ähvardus

Türgi rünnaku eest põgenejad. Foto: DELIL SOULEIMAN/AFP/Scanpix

Süüriast tuleb juba aastaid valdavalt halbu uudiseid. Erand pole seegi kord või kui, siis pigem selle poolest, et uudised paistavad iseäranis halvad. Ka otseselt meile.

Loode-Süürias käivad sõlmitud vaherahust hoolimata kõvad lahingud. Iseenesest peaks seal asuvas Idlibi provintsis, viimases, mis on valitsusvastaste mässuliste käes, keda on seal umbes 40 000, asuma Türgi kontrolli all olev puhvertsoon. Süüria valitsus tahaks aga viimasedki mässulised välja lüüa ja sellega terve riigi territooriumi endale allutada.

Üleeile sai Idlibi provintsis õhurünnakus surma 33 Türgi sõdurit, kes osalevad sõjategevuses opositsiooni poolel. Türklased ründasid seepeale Süüria valitsuse 200 positsiooni, saates igavestele lahinguväljadele 309 vastaste sõjameest.

Damaskuse poolel lööb kaasa ka Venemaa, kelle lennukid on toetanud valitsusvägesid mitu korda, ent kes eitab seotust eilse rünnakuga. Igatahes, Türgi algatas konsultatsioonid NATO partneritega Põhja-Atlandi lepingu artikli 4 alusel. See pani mõne juba murelikult küsima, kas tuleb uus Vene-Türgi sõda, võib-olla isegi NATO osalusel. Ilmselt mitte.

Tegelikult teeb Türgi president Recep Tayyip Erdoğan taas kord tõenäoliselt näo, et usub Vene poole kinnitusi. Nimelt on tema võimalused üpris piiratud, sest ega ta ameeriklaste ja teiste NATO liitlaste seas samuti liiga heas kirjas ole. Ühest küljest rünnakute tõttu USA hiljutiste liitlaste kurdide vastu, kelle iseseisvuspüüdlusi Türgi kardab, teiselt poolt paradoksaalsel moel just liigse Venemaa-lembuse pärast. Viimase käest soetasid türklased ameeriklaste protestidest hoolimata S-400 maa-õhk-tüüpi raketiplatvormi. Meile läks aga korda see, kuidas Türgi püüdis Baltimaade ja Poola kaitseplaani vastu puiklemisega sundida NATOt tunnistama Süüria kurdide relvaüksust YPGd terroriorganisatsiooniks.

Nelja miljoni elanikuga Idlibi provintsi langemine Damaskuse kätte ähvardaks kaks miljonit põgenikku Türgi poole marssima panna.

See pole aga veel kõik. Idlibi provintsis elab ligikaudu neli miljonit inimest, kellest umbes pool on lahingute eest oma kodust põgenenud. Provintsi langemine Damaskuse kätte ähvardaks need kaks miljonit Türgi poole marssima panna.

Türgi on aga vastu võtnud juba 3,7 miljonit põgenikku ja ähvardab need nüüd Euroopasse valla päästa. Väidetavasti on türklased lõpetanud ELi piiri valvamise, et pagulased läbi lasta. Erdoğani sõbrale kuuluv ingliskeelne propagandaväljaanne Daily Sabah postitas juba eile hommikul oma Twitteri-kontole pilte, kuidas sajad pagulased kogunevad Türgi-Kreeka piirile. Selge, et keegi oli neile märku andnud.

See tundub olevat Türgi katse välja pressida, seekord siis ELi suunal, et saada tuge oma tegevusele Idlibi provintsis. Samasuguste ähvardustega on riik varemgi esinenud. Seekordki kinnitavad ametiisikud, et poliitika ei ole muutunud, kuid pagulastemassi ohjeldamine olevat «võimatu».

No kellele ometi meeldiks uus pagulaskriis? Kellele, kellele – Venemaale muidugi. Kui Eesti huvides on rahulik ja ühtne Euroopa, siis Moskvale meeldib segadus meie liitlaste leeris.

Näiteks võiks pagulastelaine survestada Prantsusmaad ja Saksamaad suhteid Venemaaga siluma. Eesti diplomaatidele tähendaks see taas vajadust pingutada meie huvide kaitsel ülekaaluka jõu vastu. Sellisel juhul jääb üle vaid neile soovida, et tegu oleks taavetliku heitluse, mitte sisyphosliku tühja tööga.