Vaenuverest värvitud – Eesti black metal’i lugu

Tharaphita 1995. aastal. Black metal armastab dramaatikat! Foto: Erakogu

Musta värvi seemnetest, mida Black Sabbathi esik­album külvas, on aja jooksul juuri ajanud väga eripalgelised kultuurvormid. Vahest kõige ekstreemsem neist black metal, mille nn esimese laine esindajad Venom (kellelt pärit ka stiili nimi), Bathory ja Mercyful Fate tõstsid pead 1980. aastate alguses ning mille evolutsioon sai loomuliku jätku kümmekond aastat hiljem veretööde ja kirikupõletamiste taustal eeskätt Norras ja Rootsis, ent mujalgi. Teise laine suurte pioneeride Mayhemi, Burzumi ja Darkthrone’i kiiluvees ei jäänud black metal’ist puutumata ka palju kannatanud Maarjamaa.

Siinne kirjatükk püüab anda ülevaate kodumaise black metal’i olulisematest tegijatest, kuid ei pretendeeri loomulikult entsüklopeedilisele täiusele. Niisamuti ei lähtu ma siinkohal stiili defineerimisel puritaanlikest tõekspidamisest, mille järgi black metal = 100% satanistlik sõnum, vaid võtan aluseks ikkagi muusika enda.

Eesti musta metalli juurte otsing tõi kaasa üllatava leiu, mida võib pidada päris esimeseks kohalikuks katsetuseks ekstreem-metal’i vallas. Tõenäoliselt Saxoni samanimeliselt loolt nime laenanud Street Figh­ting Gang (SFG) tuli kokku Mihkel Raua eestvedamisel Tallinnas aastal 1985 ning ammutas häbitult inspiratsiooni Venomi klassikalistest „Welcome To Hell“ ja „Black Metal“ albumitest. Bänd tegutses ülimalt lühikest aega, ent jäädvustas end tulevastele põlvedele meeleoluka, ajastutruu helikvaliteediga loo „Las surnud matavad surnuid“ näol. Mis tahes proosalisel põhjusel SFG laiali läks, väärib bänd ainuüksi selle ühe loo põhjal unikaalset aujärge Eesti metal-muusika panteonis. Kas nad seejuures ise kedagi mõjutada jõudsid, on muidugi kaheldav – tasub olla lihtsalt tänulik, et lindistus on säilinud ja ehk jõuab kunagi füüsilisele helikandjale.