Täna mängid rock-bändis, homme reedad kodumaa?

G.G.G. esinemas 1986. või 1987. aastal (arvatavasti Haapsalu lossihoovis). Foto: Margo Vaino erakogu

Juttu Eesti metal-muusika ajaloost – nagu peaaegu kõigist meie kultuuriruumi nähtustest läbi aegade – peaks alustama allegooriliselt tõlgendatud avalausega Oskar Lutsu krestomaatilisest „Kevadest“: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“

Eesti kultuur on nagu enamik maailma väikekultuure olnud peaaegu kõiges järeleõppiv kultuur – teistest, pealtnäha ärksamatest, arenenumatest ja edasijõudnumatest ikka mitu õppetundi maas. See on olnud järelejooksev kultuur, mis püüab oma sisemise väärikuse nimel hoida eesminejatega vähemalt silmsidet.

Kõik globaalsete suurkultuuride uued ilmingud on jõudnud meile alati suurema või väiksema hilinemisega ning orgaanilise ja otsingulise arengu asemel sattunud siin kohe faasi, mida võiks nimetada epigoonlikuks. Me oleme matkijad. See on me geograafilisest ja demograafilisest olukorrast tingitud saatus. See on osa meie rahvuslikust alaväärsustundest, mis leidis programmilise sõnastuse – ning näiliselt ka teoreetilise lahenduse – kirjandusrühmituse Noor-Eesti 1915. aastal esitatud üleskutses: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!“

Pool sajandit tagasi, kui toonase rock-muusika rüpest sündis metal-muusika, oli meie kohalik kultuuriruum sellega loovaks suhestumiseks ning kaasaminemiseks iseäranis kehval stardipositsioonil. Eesti NSV oli osa Nõukogude Liidust – ülepolitiseeritud vanglaühiskonnast, mille poolsuletud piirides valitses kõigis esteetilistes küsimustes ideoloogilistest põhimõtetest lähtuv tsensuur. Nõukogude riigil, parteil ning noorsoo kasvatustööle ja järelevalvele pühendunud ametkondadel oli 50ndatel ja 60ndatel samasugune probleem džässiga, mida üritati keelata, lähtudes implitsiitselt tõdemusest: „Täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa...“

Rock-muusika ning sellega kaasnevad ilmingud (eelkõige valitsevaid esteetilisi konventsioone eirav lärmakus, ekstaatilisus ja meesmuusikute pikajuukselisus) ning väärtused (välismaiste eeskujude matkimine, avangardsus ja näiline nihilism) kuulutati – nagu peaaegu kõik, mil oli otsene seos lääne popkultuuriga – nõukogude inimesele ebasobivaks nii esteetilises, ideoloogilises kui ka imagoloogilises plaanis. Ning seega olid need ilmingud ja praktikad tungivalt ebasoovitavad. Ehkki küll õnneks mitte otsesõnaliselt keelatud ja kriminaliseeritud.