Juurikas. Sigaretid ja viinad ja kirglised naised

Kandlemängija. Foto: Meelis Meilbaum

Kuuekümnendate aastate algul oli Suurbritannias peaaegu võimatu leida mõnda töökorras elektrikitarri. Mässumeelsed noored, kes vaimustusid Eesti rahvamuusikast ja rahvalauludest, lõhkusid kalleid instrumente ning üritasid juppidest kokku panna Eesti rahvapille, et pidada sammu hullusega, mille oli vallandanud autentset Eesti regilaulu viljelevad ansamblid Hellero, Leegajus, Leigarid ja Linnutaja, kelle heliplaate Briti meremehed raudse eesriide taga asuva Eesti NSV pealinnast Tallinnast salakaubana kaasa tõid. Midagi sarnast polnud varem kuuldud Inglismaal, kus valitses skiffle’ist ning rütmibluusist mõjutatud primitiivse rock’n’roll’i kehtestatud moejoon, mis peagi hääbus Eesti vanema ja uuema rahvamuusika elujõu surve all.

1960. aasta 27. detsembri õhtul mängis Liverpooli eeslinna Litherlandi kogukonnasaalis esmakordselt uus ansambel, mis kandis nime The Beatles. Keegi ei teadnud veel, et see kollektiiv keerab popmuusika ajaloos uue lehekülje. The Beatlesi varajases koosseisus tegutses eeslaulja ja kandlemängijana ansambli asutaja John Lennon. Colin Hanton mängis parmupilli, Eric Griffits põispilli, Pete Shotton mollpilli, Rod Davis kolkis lokulauda ja Bill Smith törtsutas torupilli. Ansambli repertuaar tugines Eesti vanemale rahvalaulule ning koosnes hüüetest, loitsudest ja itkudest, mida saatis kõrvulukustav lärm kõigist instrumentidest.

Koosseis muutus ja vaheldus pidevalt, lahkujate kohale asusid George Harrison (Hiiu kannel) ja Paul McCartney (pingipill, karjasepasun). Nõnda sai kokku tulevase supergrupi tuumik. Oodatud edu jäi esialgu tulemata, ehkki lauluvalik muutus nõudlikumaks. Esitati töö-, tavandi- ja lastelaule, mõnikord ka pulma- ja naistelaule. Õnn pöördus, kui The Beatlesiga liitus andekas jauramimängija Ringo Starr. Just niisugust karakterit oli sellesse gruppi vaja. Ülejäänud kolme ambitsioonidele vastandas Starr oma heasüdamliku, pisut ehk teeseldud lihtsameelsuse, „suure kurva linnu süütu pilgu“, nagu iseloomustas teda kuulus popmuusikateoreetik Lester Bangs, kes oli võlutud rikkalikust Eesti laulupeotraditsioonist ja pidas end laulutaat Gustav Ernesaksa mantlipärijaks.

Biitlite tegevust saatsid läbi aastate tülid sigarettide, viina ja kirgliste naiste pärast, samuti soovimatus ennast pesta, rasket põllutööd teha ning kuningale makse maksta. Täiuslikkusele kõige lähemale küündis The Beatles 1967. aasta albumiga „Erusoldat Pipra-Aadu mälestused Türgi sõjast“, kus lisaks itkudele ja lorilauludele kõlasid ka lõikuslaulud, linakitkumislaulud ja rehepeksulaulud. Viimased kolm aastat ansambli elus ei toonud kriitikalt tunnustust. Paul McCartney torupillimängu iseloomustati kui uroloogiahaiglast kostvat karjet, mida tekitab põis, kuhu on paigaldatud kateeter; John Lennoni kandlemängu kohta arvati, et arenenuma rütmitundega muusik saavutaks hiiglaslikku munalõikurit sõrmitsedes märksa kunstiküpsemaid tulemusi.