Metal-muusika – milleks?

Pilt, mida vaadates võib kuulda muusikat. Grindcore-pioneerid Napalm Death 1988. aastal Londonis. Foto: Erakogu

Metal-muusika ja seda saatev globaalne subkultuur näib väljapoolt vaadates olevat üks õhtumaa vaimuelu järjekordne värdvorm – kole ja mürgine õis, mille kuulumist umbrohu hulka tõestab tema isetekkelisus, elujõulisus ja peaaegu epideemiline levik.

Ehkki selle pool sajandit tagasi sündinud žanri areng ja mõju oli tema esimesel elukümnendil üsna pikaldane, pole metal alates 1980. aastate algusest enam tagasi ega kõrvale vaadanud ning õitseb ja tolmneb nagu ei iial varem. Olgugi et popkultuuri teoreetikutest ja analüütikutest oraaklid kuulutavad juba pikka aega rock-muusikale peatset ja pöördumatut kadu, näib metal-muusika, see rock-kultuuri keskeltläbi kõige käredam, tumedam ja ebakommertslikum alavool, publikut üha juurde võitvat.

Enamasti toimub see noorte ja pealtnäha eksinud hingede arvelt, keda traadise kõlaga kitarrimuusika tõmbab enda poole nagu keset ääretut pimedust vilkuv küünlaleegike ööliblikaid. Ööliblikate ja „eksinud“ noorte hingede puhul on vist kõik võimalik, seal pole justkui teha midagi, aga miks need noored täiskasvanu(liku)maks saades sellest žanrist ja subkultuurist – nagu täiskustud mähkmetest – välja ei astu? See on peamine küsimus, mida olen aastakümnete jooksul „õpetatud“ inimeste suust korduvalt kuulnud. Otsekui meditsiinilist diagnoosi, mis peidetud viisakusest küsilause vormi taha.

Kõik muu näib metal-kultuuri ning tema psühholoogiliste ja sotsiokultuuriliste toimemehhanismide puhul olevat „õpetatud“ inimestele justkui selge – tema uurimine ja analüüsimine tundub kultuuriantropoloogilise õpipoisitööna. Sest metal’i nagu ka tema noorema venna pungi puhul on kõik justkui fassaadil näha. Ning need, kes pole nimetatud fassaadi taga ise käinud ega ammugi mitte elanud, kipuvad eeldama, et seal valitseb tühjus. Nagu ühes korralikus simulaakrumis ikka.