Toomas Kiho Postimehe teadusgrandist: mille eest me seisame?

Postimehe Fondi teadusnõukogu liige, ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho Noor-Eesti grandiprogrammi avaüritusel. Foto: Margus Ansu

Kui oleksime poolsada või pool tuhat aastat tagasi loobunud eestluse olemuse alalhoidmise soovist, ei oleks meid praegu olemas, ütles Postimehe Fondi teadusnõukogu liige, ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho kõnes Noor-Eesti grandiprogrammi avaüritusel Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis mullu 21. novembril.

Seisame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade, on kirjas igal hommikul ilmuva Postimehe päislausena. Asjad, mille eest selle lausungi järgi seisame, tulenevad otse meie poliitilisest vereringest, eestlaste poliitilisest geneetilisest koodist, mille oleme pärinud põlvkondade tagant. Eredalt ilmnes see, mille eest seisime, 1980ndate lõpu laulvas revolutsioonis. Samas tuules sai seesama raiutud 1992. aastal ka põhiseadusesse.

Omaette huvitav lugu on see, kuidas nii ilmne asi, mida justkui kõik teadsid ja hinges tundsid, üldse meie riigi poliitilisse alusteksti kirja sai. Et hingame õhku, seda me harilikult ju seadusesse ei raiu. Lühidalt oli see umbes nõnda, et Põhiseaduse Assamblee liige Kaido Kama kõneles oma tegemistest legendaarsele Võrumaa metsavennale Alfred Käärmannile, kes oli siis ütelnud, et kui seda ka sees ei ole, siis mida te üldse seal kirjutate.

Sellest loost saame ka tõestuse, et metsavennad juhindusid oma võitlustes sellestsamast eestluse põhiprintsiibist – et säiliksime läbi aegade. Tegelikult pole kahtlust, et samast aatest said tuge ka sõdurid Vabadussõjas, ning eks olnud ju ka Jakobson oma isamaakõnedega seitsmesajaaastasest orjaööst selles kontekstis juba meie geenimarkerite esiletooja. Ning ka Kristjan Jaagu «selle maa keel» kuulub samasse pärilikkusliini.

Võtsime 1992. aastal põhiseaduse rahvahääletusel vastu ja asusime teele – riiklust üles ehitama ning samal ajal astuma ka Euroopa poole, mis oli meid pooleks sajandiks maha jätnud.