Visa jooksumees Tiidrek Nurme üllatas eelmisel pühapäeval nii iseennast kui ka eesti rahvast ootamatult kõva maratoniajaga. Tegelikult oleks seda joostes võinud väga palju viltu ja untsu minna.
Kuidas Tiidrek Nurme riskide kiuste imelise tulemuse tegi (2)
Pauk käis – aga jänest polnud nähagi.
Jänes ehk tempomeister oli kriitilise tähtsusega. Tiidrek Nurme, Eesti parim pikamaajooksja, oli teinud Keenias rohkem kui kahekuulise ettevalmistuse, et nüüd, Hispaanias Sevilla maratonil, täita Tokyo olümpianorm 2:11.30. See ületas tema mullu Saksamaal Hannoveris püstitatud isiklikku rekordit rohkem kui kahe minutiga. Sel tasemel on rekordi parandamiseks kindla peale head jänest vaja.
Kuigi Nurme startis möödunud pühapäeva hommikul kell pool üheksa umbes kahesaja eliitjooksja hulgas esireast, et kohe Keeniast pärit jänesele sappa saada, ei leidnud ta teda pilguga otsides kusagilt. Vaatamata sellele, et korraldajad olid keenialast eelmisel päeval võistluseelsel kogunemisel kõigile huvilistele tutvustanud. Jänes pidi hoolitsema selle eest, et esimene pool distantsist saaks läbitud 1:05.30ga. Ta pidi hoidma olümpianormi täitmiseks vajalikku tempot.
Kõik asjaolud paistsid soodsad, et olümpianormist jagu saada. Sevilla maratoni rada on lame ja asub merepinna kõrgusel, mis võimaldab joosta kiireid aegu. Stardi ajal oli sooja 10–11 kraadi, seega parajalt. Ehkki tuult oli tunda, võis loota, et selle eest saab varjuda teiste selja taha – sest Sevillasse oli kogunenud suur ja tugev seltskond maratonijooksjaid. Vähemalt viis riiki pidasid Sevillas olümpia katsevõistlust ning hispaanlased selgitasid seal oma maa meistrit. Kõva tulemuse jahtijaist, kellega kaasa minna, puudust polnud.
Puudu oli ainult jänes, kes õiget tempot aitaks hoida. Nurmel ju vajaliku tempo sättimiseks kogemust polnud. Ta ei olnud eales nii ambitsioonikat aega jooksma läinud. Ses mõttes astus ta tundmatule maale. Seal kulub usaldusväärne abimees tingimata ära.