Päevatoimetaja:
Marek Kuul
Saada vihje

Enno Halleki elurõõm ja mängulisus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaated Enno Halleki näitusele EMTA kontserdisaali fuajees.
Vaated Enno Halleki näitusele EMTA kontserdisaali fuajees. Foto: Harry Liivrand

Suurepärase kontserdisaali avanäitusena on tänavu 89-aastaseks saava Enno Halleki elurõõmsa ja mängulise kunsti väljapanek väga sobiv. Seda raamivad kaks maali 1960ndatest: «Da capo al finne» (1963), maalitud Arvo Pärdi «Perpetuum mobile» Tallinna esiettekande aastal, ja «Suveõhtu» (1969), maalitud inimese Kuule jõudmise aastal.

Nende vahel on rida Halleki moodulmaale puul ehk fraktaale, nagu ta neid nimetab, maale, mida võib omatahtsi muuta, kaasas kanda, kuhu tahes riputada. 60ndad olid tulvil eksperimenteerimistuhinat kõikjal – nii Rootsis kui ka Eestis, erinevates kunstiliikides.

1958. aastal, mil Hallek lõpetas kunstiülikooli Stockholmis, avas legendaarne Pontus Hultén seal Moodsa Kunsti Muuseumi, millel oli noorele põlvkonnale stimuleeriv mõju. Hallekist sai popkunsti täht Rootsis. Eestis tekkisid sel ajal ANK’64 ja SOUP’69, muusikas panid endast kõnelema Jaan Rääts, Arvo Pärt, Kuldar Sink. Oli tore aeg.

Kommentaarid
Tagasi üles