Mihkel Kunnus: eetilised dilemmad ei kao keskkonnateadmiste kasvades

Mihkel Kunnus. Foto: Sille Annuk

Teadus ega üldine teadmiste kasv ei anna vastust küsimusele, mil määral mu praegune mina peaks hüvesid jagama mu tulevase mina või lastega ega sellele, kui kaugete järeltulijate peale mõelda. Keskkonnadebatt on muuhulgas põlvkondade vastandumise teema, kirjutab maaülikooli keskkonnafilosoofia ja -eetika lektor Mihkel Kunnus.

««Saage tuttavaks. See on dr Cathy Wilkinson-Jameson-Durant,» osutas võõrustaja ühele küllaltki glamuursele prouale mingi interdistsiplinaarse seminari järgsel kokteiliõhtul. «Dr Wilkinson-Jameson-Durant on ärieetika professor,» kummardus võõrustaja eaka lühikest kasvu matemaatikaprofessori poole. «Mille professor?» uuris kõva kuulmisega matemaatik. «Ärieetika,» kordas võõrustaja valjemalt. «Mille?» küsis vanahärra uuesti ning tema krimpsus näojooned teravdusid pingul tähelepanust. «Ärieetika,» ütles võõrustaja nüüd juba nii häälekalt, et paar lähemal seisnud õpetlast uudishimulikult tema poole kiikasid. «Ei, ma ei saa ikka midagi aru,» sõnas matemaatikaprofessor pettunult ning tema nägu lõtvus taas, «see kõlab nagu «ärieetika».»

Eelnenud lõiguga alustab Hardo Pajula oma mõistulookest «Õlest kassid» (PM 24.09.2013), kus ta ärgitab lugejat vaatama enesesse, et hinnata oma kõlbeliste printsiipide sõltuvust üldisest heaolust ja turvatundest. Roman Fristeri autobiograafilises romaanis «Müts» varastab peategelane natside surmalaagris öösel teise vangi mütsi. Ilma peakatteta hommikusele loendusele ilmunud vangid lasti aga kohapeal pikema jututa maha. «Moraalsus on väidetavasti universaalne ja kategooriline,» kommenteerib Briti filosoof John Gray. «Roman Fristeri loo õppetund seisneb selles, et see on elumugavus, millele saame tugineda vaid normaalsetel aegadel.»

Kas keskkonnaeetika on samasugune jõudeajas meeliskleva ülikooliprofessori puhtteoreetiline leiutis? Ei ja jaa. Ei, sest pole olemas sellist tegelast nagu jõudeajas meelisklev ülikooliprofessor (de facto eeldab see amet just vastupidiseid võimeid, st suurt stressi- ja ebakindlusetaluvust ning imetabast alkeemilis-algebralist suutlikkust ristata Exceli-tabel, bürokraatia ja mõttekas teadustegevus). Ning jaa, sest keskkonnaeetika kui sisukas distsipliin on vist tõesti surnult sündinud laps. Ühe kõige tuntuma õhtumaise filosoofi Immanuel Kanti üks kõige tuntum eetikaalane maksiim kõlab nõnda: ära kohtle teist inimest mitte kunagi pelgalt vahendina, vaid ka eesmärgina iseeneses. Kohaldades seda sisimat äratundmist keskkonnale, saaks tulemuseks umbes järgmise maksiimi, ütleme siis – keskkonnaeetilise maksiimi – ära kohtle keskkonda pelgalt vahendina, vaid ka eesmärgina iseeneses.