Aleksei Lotman: looduse hävitamine on enesetapjalik ja amoraalne

Aleksei Lotman. Foto: Madis Sinivee

Looduse hävitamine on majanduslikult lühinägelik, nagu ikka ja jälle looduseinimestena majandusrahvale selgeks püüame teha. Ent looduse hävingu arutelu laskmine majandusradadele võib viia ka libedale teele.

Räägime küll ökosüsteemi teenustest, üritame neile hinnalipikuid juurde pannes näidata, et looduskaitse pole raiskamine, vaid raiskamise vältimine, aga looduse hävitamine käib edasi ja ikka räägitakse meile kompromissi otsimisest majanduse ja looduse vahel.

Ameerika tuntud loodusemees, jahindusteadlane ja metsikute kõnnumaade kaitse eestkõneleja Aldo Leopold juhtis juba umbes kolmveerand sajandit tagasi oma kuulsas essees «Maa eetika» (olemas ka eesti keeles) tähelepanu sellele, et vaid majanduslike argumentidega on lootusetu looduse hoidmise vajalikkust ammendavalt põhjendada. Leopold leidis, et eetika laiendamine inimese suhetele maaga on arengulooline ja ökoloogiline paratamatus.

Vahepealne aeg on tõepoolest eetika valdkonda laiendanud ka inimese suhetele maaga. Tänapäeval räägitaksegi küll pigem keskkonnaeetikast või ökoeetikast ja seda tehakse paljudes maailma ülikoolides. Kui Leopold kurdab, et pole kuulnud usujuhte rääkimas vajadusest hoida maad, siis nüüdseks on mitmed väljapaistvad usuinimesed – näiteks Lõuna-Aafrika endine anglikaani kiriku piiskop Desmond Tutu, Tiibeti usujuht Tema Pühadus 14. dalai-laama Tenzin Gyatso, roomakatoliku kiriku pea, paavst Franciscus – seda teinud.