Kõrvad kikki – Eesti Laul 2020 on täis üllatusi ja intriige (4)

Kristina HerodesArteri ajakirjanik

Harry TuulBNSi ja Postimehe majandustoimetuse juht

Rasmus RammoReporter-toimetaja

Priit Pullerits

Britt Rosen

29. veebruar 2020, 06:37

Uku Suviste pärast Eesti Laul 2020 võitu. Foto: Konstantin Sednev

Igal linnul oma laul, aga kelle oma on parim? Postimehe muusikanõukogu kuulas, vaatas ja analüüsis saaki. Lood on esinemisjärjekorras, punktid lisatud. Võitu vääriv lugu eristus mäekõrguselt.

2020 on eriline arv ja tõeline üllatuste tulevärk on ka selle aasta Eesti Laul. Kas see on konkurss, selgitamaks välja parim artist, kes Eurovisiooni hiiglaslikule areenile karmidele katsumustele vastu saata? Või eeskätt ideaalne hüppelaud uutele artistidele, et nimele tuntust teenida? Kaks pealtnäha vastakat sihti kipuvad muusikamaailma hoogsates pööretes teineteisele varba peale astuma. Aga sel aastal on teisiti.

Meelelahutusmaailm on väga julm paik. Seal ei maksa aastatepikkune kogemus, lihvitud oskused ega tõtt-öelda miski objektiivselt tugev argument. Muusikalava kubiseb ilusatest, seksikatest, tublidest, hästi laulvatest, musikaalselt perfektsetest artistidest. Paraku sellest ei piisa. Ka lugu peab olema selline, mis lööb ja hinge libiseb, nii kõrva, silma kui ka südame kaudu.

Tihti tõuseb esile midagi professionaalset. Vahel midagi üllatavat. Kõige haruldasemal juhul ilmub areenile artist ja lugu ning nende koosluses on erakordne säde.

Originaalsusega on muusikas huvitavad lood. Iga lugu muusikas meenutab midagi, tavaliste palade puhul on paralleele tuhandeid, erilisema helikeele puhul paar-kolm, kuid see ei oma tähtsust ega võta maha hoogu loolt, millel on orgaaniliselt läbilöögijõudu. Motiive, viiteid, sämpleid ja inspiratsiooniallikaid ristkasutatakse muusikas ohtralt ja siin ei tasu üle reageerida. Mis on plagiaat, on selgelt määratletud, ning ühegi Eesti loo kohal ohtu ei varitse.

Mis siis on tõeliselt võimas lugu? Tõeliselt võitmatu artist? See on selge ja lihtne nagu armastus: on või ei ole. Seda ei saa tublidusega välja teenida. Ja erakordne talent tõuseb plahvatusena, seda ei saavuta sammhaaval. Kõik peab kokku langema. Siis lahvatab ehe leek, mis kõnetab kuulajaid üle riigipiiride ja keelebarjääride. Sel aastal meil niisugune lugu on, kappas musta hobusena areenile ja jättis kõigil üllatusest suu lahti.

Artistide õlul lasub uskumatult ränk väljakutse, mida meie võtame mõnusa meelelahutusena, nii soovib Postimehe muusikanõukogu kõigile jaksu vastu pidada.

1. Inger «Only Dream» 34 punkti

Inger on isemoodi nähtus, kes esitab oma lugusid nii vahetult ja loomuliku sarmiga, et vaid kuri inimene saab seal miskit kriitikat köhida.

Võluvalt siiras ja südamlik.
Ingeri oleksime pidanud jätma eelmisse aastasse.
Tubli esitus, samas mõjus eelmise aasta kordusena.
Inger läheb aina paremaks, andku minna!
Verisulis androgüünsus on eurolaulul kindlasti trump. Kindla peale tehtud lugu, mis jälgib kõiki sel võistlustel vajalikke malle ja kaanoneid, seega tugev keskmik.

2. Rasmus Rändvee «Young» 34 punkti

Üks mis kindel: inimesed pole Rasmuse poolt hääletades alt läinud. See noor artist ei ole toode, ta on mässaja. Tuline, karismaatiline ja isemoodi.

Äge lugu, aga suure lava jaoks kogemust ja häält lihtsalt veel napib.
Karta on, et selgelt tajutav kantrilikkus eurolaval väga suuri punkte ei too, pole kunagi toonud. Mis siis, et Rasmuse esituses on autentset kirge ja nakatavat hoogu.
See pole kaugeltki parim, milleks Rasmus Rändvee võimeline on, aga see on parim, mida ta sel aastal pakub. Ja halb see pole.
Aviciiliku lauluga võib küll kaugele purjetada, aga esinemine poolfinaalis ebaõnnestus (või vedas tehnika alt).
Rasmus on äge – energiat jätkub, hääl jääb meelde, lugu samuti. Võtab paljutõotavalt hoogu, kruvib ja kruvib, aga hoovõtuks paraku jääbki.

3. Stefan «By My Side» 33 punkti

Stefanit me teamegi tänu Eesti Laulule ja selles kontekstis, imelugu küll, on ta juba kogenud artistide seas. Kuna aina nooremaid ja tooremaid voorib peale. Silmad põlevad, häält sel mehel on ning süda paistab ka õige koha peal olevat.

Kahtlemata üks paremaid ballaadureid.
Ilmekas artist, kuid jäi eelmise aasta varju.
Kas sellised armuvalulikud ballaadid tumedamat sorti ilusmeestelt pole liiga ootuspärane, isegi kulunud variant? Kulminatsioon jääb saavutamata.
Stefani võinuks eelmisel aastal saata, tänavune lugu on vaese mehe versioon eelmisest. Pealegi võitis just selline laul mullu Eurovisiooni.
Selline hea aeglane emblemise lugu, mille kohta äsja armunud hiljem õhates ütlevad: musi, meie lugu tuleb. Aga teised teevad: meh?

Synne Valtri feat. Väliharf Foto: Margus Ansu

4. Synne feat. Väliharf «Majakad» 22 punkti

Synne on Eestile peaaegu sama kallis nagu Anne Veski – sooja oleku ning võimsa karismaga külluslik naine, keda lihtsalt kõik armastavad. Kõik. Ja võime temaga piiri taga ka uhkustada, et on meil vast naised! Meremehed teevad pisut pulli kah.

Kui senistel eurolauludel nähtud veidrustega võrrelda, on see ju omas klassis täitsa hea.
Rahvalikul, s.t eestirahvalikul konkursil oleks anneveskilikult light Synne kindlasti favoriit. Aga kontinentaalsel laval jääb kõlapildilt ja stiililt selgelt liiga lokaalseks.
Hästi vanaaegne ja justkui juba kuuldud lugu, aga seda masti retrotümps on tegelikult täitsa moes.
Teise Eesti superstaar oma parimas kastmes. Astub oma estraadilikkuses Ukule kandadele. Igas finaalis peaks olema üks humoorikas laul.
Sünnes on energia ja diivalikkus, mis nakatab kõiki.

5. Uudo Sepp «I’m Sorry. I Messed up» 35 punkti

Eesti oma kodukootud ja sellevõrra armsam Ed Sheeran ning siiras Saaremaa mees ei eitagi oma eeskuju. Sümpaatne lugu, palju kordusi, mis aitab pala kõvakettale keevitada. Üllatusesädemega kuulajat ei raputata, saab vaikselt kaasa kõikuda.

Plusspunktid klaari hääletämbri eest. Kui noormees nii siiralt kurbade nootidega tüdruku ukse taha vabandust laulma tuleb... no muidugi saab ta andeks.
Konkureeriks justkui samas klassis Stefani looga. Aga sorry, Uudo, Stefan on sedapuhku jõulisem ja dramaatilisem.
Tahab olla nagu Ed (Sheeran) või James (Blunt), aga see ei tule hästi välja. Udo, jää iseendaks!
Sarnasus töötab nii Uudo kui ka Stefani kahjuks, kuid sel korral jääb Uudo siirus peale.
Ilmselt parim laul, mida Uudo kunagi esitanud on, seda tänu produtsent Andrei Zevakini meisterlikkusele.

6. Uku Suviste «What Love Is» 27 punkti

Uku on müstiline muusik – nagu jackpot, tal on välimus, hääl, sarm, taevassinised silmad. Isegi liikuda oskab see supervormis keha. Äkki peaks selle täiuslikkuse keskele veidi julgust raputama? Soov meeldida võtab kuidagi väge maha ja manitseb ettevaatlikkusele?

Eurolaul mis eurolaul. Korralik häälekool kõlab igal juhul välja.
Uku lugudel on justkui oma käekiri, mis millegipärast näib seni liigutavat eriti hästi slaavi publikut. Küllap liigutab seegi kord. Aga enamik hääli tuleb paraku püüda lääne poolt.
Uku väärib enamat. Me usume sinusse, mees – tule ja üllata!
On arusaamatu, miks kellelegi Uku Suviste meeldima peaks. Ilus näolapp ja lai hääleulatus ei tee lauljast artisti. Isikupära ja võimekus laulukirjutajana on Ukul olematu.
Meie suurim või ainus estraaditäht. Võimas esitus, aga lavašõu jättis üllatuslikult nõrga mulje.

7. Shira «Out In Space» 35 punkti

Ohoo, on vast aasta! Lausa mitu üllatajat laval. Shira on noor, aga mitte sugugi rabe. Suur ja ilus, moodsad kurvid, kandev tämber, täiuslik stilistika. Artisti ja häält naudid, kuid lugu ei kasva ega üllata kuulajat.

Tänavune üllataja, maitsekas ja värske välismaaliku kõlaga pala.
Ilus, aga «meil on aega veel».
Alguses armu-või-ära-äge, aga kaunis kiirelt muutub tüütuks ja tavaliseks.
Seda tüüpi hääle ja hääldusega lauljaid, kes püüavad teeselda armu- ja maailmavalu, on terve maailm täis. Neist on üleküllus. Shira on Eesti värskeim panus selliste lauljate hulka
Huvitava meloodiakäiguga lugu. Oleks tahtnud näha rohkem nooruslikkust, enaõnnestunult vanamoodne esitus.

8. Anett x Fredi «Write About Me» 29 punkti

Ebareaalne, kui äge hääl on Anettil. Ja mida kõike ta sellega teha suudab. Tahaks pikka kontserti selle seltsis veeta, kolm minutit eurolaval on narrimine.

Eurolauluks ehk liigagi hea.
Amywinehouseliku vaibiga lugu paneb mõnusalt kaasa lainetamat.
Igav. Ei pääseks mingil juhul eurolava suures möllus ja ekstravagantsuses esile. Või hullem veel: sunniks kannatamatult ootama, millal see lugu ometi lõpeb.
Võrratu lugu, aga vales kohas. Vajab enam süvenemist, kui euromöllus antakse.
Objektiivselt üks tugevamaid laule ja esitusi tänavusel võistlusel, ent vähese europotentsiaaliga. Või äkki oleme liiga kinni selles, kuidas peaks kõlama üks eurolugu?

9. Jaagup Tuisk «Beautiful Lie» 57 punkti

Jaagup on noor, võimas ja siiras. Üliproff produktsioon ja maitsekas tervik viitaks justkui vilunud tiimile, kuid nii see pole! Jaagup pole ettur teiste mängus, ta on ise looja! Ise kirjutas, lavastas, ehitas papsiga torudest video eriefekte... Anne, mis tugev kui tuumaplahvatus!

Kui me ei saada Eurovisioonile Jaagupit, võib üldse minemata jätta. Ainus võidupotentsiaaliga lugu. Jaagup on noor visionäär, kellel on tehniline võimekus ka oma ideed ellu viia, ning teha seda maitsekamalt ja ajakohasemalt kui kõik teised tänavused osalejad. Vilunud produtsentide aeg on möödas.
Algul sunnib oma vaoshoitusega kuulama. Kui kaua õnnestub tähelepanu hoida, kui kaua on laul huvitav ja põnev? Kas lõpueelsest crescendo'st piisab, et kastanid tulest välja tuua?
Noorusromantika meistriklass. Kas kogu komplekt võõral laval välja veab, on iseküsimus.
Kriitika kiuste kõige värskem artist ja laul. Lavakindlust annab juurde panna.
Jaagup on fenomen. Või siis valge laev, mida Eesti muusikalavad on ammu oodanud. Eesti väärib üht vägevat etteastet! Või teeks taas igaks juhuks miskit keskpärast?

10. Traffic «Üks kord veel» 34 punkti

Ülimõnusa lavaenergiaga punt ning lugu, millest päris kindlasti saab Eestis hitt. Maitsekas, aga nii paganama loogiline, sümmeetriline, ilus kõige ootuspärasemal viisil.

Lugu nagu mõnus briis ja poisid nagu ponksid. Näidake kedagi, kel jalg tatsuma ei hakka!
Tüüpiline Traffic. Kodumaisel laval lahe ja suvine, aga kaugemates vetes täiesti testimata ansambel. Kõhukoopatunne ütleb, et hoogsast ja kaasa vedavast rütmist hoolimata jääks Eurovisioonil keskmike teise poolde, ei enamat.
Sarnane valem, mida mullu testisime, vaevalt bänd laval ja emakeel palju lisab.
Traffic oma vanas heas neutraalsuses. Kas sa tead kedagi, kelle lemmikbänd oleks Traffic? Ma loodan südamest, et mitte. Aga kedagi, kes neid vihkaks? Ma ei usu, et kellelgi nii palju energiat üle on.
Oma tuntud tasemel, lihtne ja kaasahaarav. Küll jäi arusaamatuks, miks on sellise laulu loomiseks nelja inimest vaja.

11. Egert Milder «Georgia» 31 punkti

Tämber paneb kohe kuulama ning Egert oskab loos elu hoida. Ronib aina kõrgemale ja lõpetab klaveri otsas kõõludes. Respekt, leidlik vend, palju mõju vähese rahaga. Maksumaksjale tema Eurovisioonile lähetamine kalliks ei läheks.

Kui ainult saaks seda inglise keelt pehmemaks ja häält jõulisemaks... Aga kaasa üürgama paneb see lihtne viisike küll. Võib-olla ka suurema publiku... grusiinidelt võtab kindlasti maksimumi (kui nad üldse osalevad).
Hääl ja intonatsiooni ebakindel, aga mõeldud lavalisele esitusele.
Kuulad ja mõtled, mille poolest see laul eristub, mis teeb selle eriliseks. Ja tabad, et ega midagi sellist siin olegi. Ainuüksi Georgiast ei aita. Lugu kaob kiiresti märkamatult teiste tavaliste sekka.
Sümpaatne esitaja, aga igav laul.
Miks mitte, kuulatav lugu, aga läbimurdejõudu napib.

12. Laura «Break Me» 18 punkti

Laural on kaunis keha ja ta ei karda seda näidata. Eesti Laulu laval on varemgi trikoosid ringi silganud, lausa neli tükki! Küll tuleb tõdeda, et kirgi kipub summutama puritaanlik pidur – ühtki paljamat kaunitari pole me eurolavale lennutanud.

Suurepärane mileycyrusliks kantri ja popi segu. Laval hääl ei kandnud.
Laura lool on vaid üks viga: see ei kõla nagu Laura. Kenasti kõlav katsetus, mida on miskipärast raske siiralt uskuda.
Natuke liiga külm ja natuke liiga üle lavastatud.
Algab pisut ärasuitsetatud-joodud häälega, kahjuks toetab sellist muljet ka ülepingutatult esinemistrikoo. Refrään on küll viisakam, aga Laural on olnud siiski palju paremaid lugusid.
Laura pääses finaali ilmselt harjumusest.

Hindasime lugusid süsteemis, kus 12 punkti teenis parim laul ja 1 punkti nõrgim lugu.

Maksimaalne võimalik punktide arv oli 60, minimaalne 5. (Ehk parim summa 57 on väga võimas tulemus!)

Kõik muusikanõukogu liikmed kuulasid ja vaatasid lugusid eraldi, vastastikku konsulteerimata. Hääled ja kommentaarid hiljem liideti.

Eesti Laul 2020 finalistide etteastetesse süvenesid: Harry Tuul, Rasmus Rammo, Priit Pullerits, Britt Rosen ja Kristina Herodes

Kommentaarid (4)