Sergei Metlev: sinimustvalge defitsiit

Sergei Metlev. Foto: Sander Ilvest

Eestis võiks julgelt kasutada rohkem nii riigilippu kui ka stiliseeritud sinimustvalget näiteks rahvusbrändina, kirjutab kolumnist Sergei Metlev.

Tuules lehviva sinimustvalge silmitsemine tekitab tõenäoliselt pea igaühes meist hea tunde. Kuid siiski hoiame teda sageli kõrge kapi otsas ega viitsi kojamehelt pärida, miks 24. veebruaril ei ole majal lipp heisatud. Kasutame sinimustvalget natuke häbelikult ja isegi riigi brändiks kujundamist seadus ei soosi. Kehv lugu, sest meil ei leidu ühtegi teist sümbolit, mis tekitaks enamikus Eesti inimestes, ilmavaatest ja emakeelest sõltumata, ühesuguse kodu- ja vabadustunde. Ühendavat tundelist heaolu vajame tormilisel ajastul väga.

Lipu eksponeerimise tavad on riigiti erinevad ja muutuvad ajas. Pärast Teist maailmasõda kujunes liputraditsioon sõltuvalt sellest, kas tegu on võitja- või kaotajariigiga. Saksamaal ning Jaapanis muutus nähtav rahvusidentiteet süütunde mõjul tabuks. Võitjariikides USAs ja Suurbritannias seostusid rahvustunded ohverdusega headuse ja vabaduse nimel ega pidanud end häbenema. Nõukogude Liitu, nagu ka teisi diktatuure, on alati iseloomustanud pealetükkiv (visuaalne) marupatriotism.

Eestis ei olnud lipuvärve enne siseminister Kaarel Eenpalu 1935. aastal algatatud rahvusvärvide levitamise kampaaniat linnades ja külades väga palju näha. Algatuse «Eesti kodule Eesti lipp» käigus said majapidamised kolme aastaga 100 000 uut lippu. Need olid riiklikult koordineeritud jõupingutused, kuid inimesed võtsid selle hästi vastu, mida ei saa öelda kõikide toonase valitsuse ettevõtmiste kohta. Ajalooline kontekst muidugi toetas seda – 1930. aastate teine pool läks ajalukku rahvusideede võidukäiguna, mis mõnes suurriigis läks üle massipsühhoosiks.