Loretta Kruusimäe: puue kui praktiline takistus armastusele

Loretta Kruusimäe. Foto: Madis Veltman

Kuigi perekonnaseadus ei sunni puudega inimese hooldajaks tema partnerit, on tegelikkus selline, et elukaaslase olemasolul omavalitsus inimesele piisavat abi ei võimalda, mistõttu on puue reaalne takistus suhte loomiseks, kirjutab sügava liitpuudega noor Loretta Kruusimäe.

Mind on hoidnud soojad käed, olen kuulnud, kuidas teine süda minu keha vastas põksub. Olen isegi tantsinud oma kahel jalal, usaldades, et teine mind ei pilla. Mind on suudelnud pehmed huuled, mind on vaadanud jumaldav silmapaar. Kas tahaksin neid asju kogeda iga päev romantilises ja kindlas suhtes? Jah, aga...

On tõsi, et perekonnaseaduse järgi ei pea olema kaasa minu hooldaja. Reaalsus on aga hoopis teine. Milline kohalik omavalitsus annab rõõmuga ööpäevaringset hooldusteenust, kui partner nii mugavalt kõrval on? Ikka sokutatakse kaasa hooldajaks ja saaksin mõne tunni abistaja teenust.

Ning siis hakkab pihta. Abistaja haigestub ja ei tule. Mu partner ei saa mõneks tunnikski minna rahulikult oma asju ajama või tööle. Kogu aeg mõtleb, kas ma ikka hakkama saan. Teinekord jätab minematagi ja see tekitab suhtesse pingeid.

Iga väljasõit on logistiline õudusunenägu. Küsimused, kas ja kuidas üldse minna. Kas sihtkohas on liftid ja kaldteed? Eestis on palju kohti, kuhu lihtsalt ei pääse ratastooliga ligi. Kui on tõesti vaja sellisesse kohta minna, on jälle mu parter see, kes mind tassib ja veab. Keegi ei anna selleks meile jõumehi, abistajaid kaasa, eriti kui tegemist on lõbustusega. Kõnepuude tõttu eelistan suhelda meili teel.