Juhtkiri: nii ei saa rallit sõita

Rally Estonia pressikonverents, Urmo Aava keskel. Foto: Sander Ilvest

Jumal tänatud, et meil on ralli. Kiibitsetagu meediakajastuse ulatusega seoses palju tahes, tegemist on Eesti rahvale korda mineva spordialaga. Et umbes kord kuus on meil nädalavahetus, mil domineerib populaarne ja põnev spordivõistlus, on igati hea ajal, mil saame iga päev poliitikasündmuste üledoosi. Ralli pakub rahvale seda, mida poliitikast ei saa peaaegu mitte kunagi – kangelasi.

Ott Tänak ja Martin Järveoja on seda igal juhul, aga nende tuules on teisigi. Juba 2012. aastal kirjutas Postimees oma «Nädala nägude» sarjas Urmo Aavast kui suurte tegude mehest. See oli veel enne seda, kui ta tegi koos Tarmo Hõbe ja Silver Kütiga Rally Estoniast WRC (autoralli MM-sarja) promotsiooniürituse, meelitades kohale 50 000 pealtvaatajat ja kõik MM-sarja tipptiimid ning saates telepildi kümnetesse riikidesse.

Jah, suur osa sellest edust saavutati riigi rahaga. Rally Estonia on saanud kultuuriministeeriumi eelarvest märkimisväärse toetuse ning see on ajanud harja punaseks Eesti Autospordiliidul (EAL), kel on peale autoralli veel mitu spordiala, mida arendada, ning kellele kuluks lisaraha igal juhul ära. Kummaline on aga nende põhjendus, justkui oleks neil õigus mingile osale suurürituse korraldamiseks antavast rahast. Riigi rallisse panustamise mõte on selge: see toob kokku palju publikut nii siit kui ka mujalt ning sellega nii kaudset majanduskasu kui ka otsest maksutulu.

On see eesmärk realistlik või mitte, pärast allkirja andmist ei ole kohane öelda, et suure unistuse püüdmise asemel peaks kasinamate kuludega hakkama saama.

Kui suur peaks olema riigi toetus autospordile, mis jääb väljapoole Rally Estoniat, on eraldi küsimus, sest muude autospordiettevõtmistega seoses oleks riigi tagasi saadav kasu juba väga kaudne. EALi juhatuse liige Oleg Gross on andnud Eesti autosporti hindamatu, kohati ka väga konkreetse hinnaga panuse. Kui tema kirglikust ja siirana mõjuvast kriitikast mõjuvaim argument välja noppida, siis puudutab see Postimehegi hiljutistes numbrites käsitletud varjatud lobistide teemat. Rally Estonia PR-nõustaja Rasmus Kagge esinemine oma endise tööandja spordiportaalis ilma asjakohase viiteta on ilmekas tunnistus, miks Eestis on vaja selgemaid lobireegleid ja vastavat registrit.

Aga Grossi kriitika tervikuna ei ole veenev. Ralli registreerimistasu tõstmine pool aastat enne selle toimumist 2000 eurolt 100 000 eurole on inetu võte. See on osa liidu üldisemast silmakirjalikkusest, sest ühena neljast osalisest kirjutas liit alla memorandumile, mis seab WRC etapi Eestisse toomise ühiseks eesmärgiks. On see eesmärk realistlik või mitte, pärast allkirja andmist ei ole kohane öelda, et suure unistuse püüdmise asemel peaks kasinamate kuludega hakkama saama. Ka Otepää maailmakarika etapp murdmaasuusatamises oli ebarealistlik, kuni see ühel hetkel ootamatutel asjaoludel meile sülle kukkus.

EAL süüdistab Rally Estonia inimesi «autospordi mainet kahjustavas meediakampaanias». See on tavapärane süüdistus olukorras, kus ollakse mõnd kaalukat ühiskondlikku väitlust kehva argumenteerimise tõttu kaotamas. Kõige kurvem on, et võitjaid selles olukorras polegi. Tänakul ja Järveojal pole enam kodurallit, mida võita, ning lugematul hulgal rallisõpradel pole enam võimalust elada kaasa oma kangelastele ainsal üritusel, mis on paljudele ainus taskukohane võimalus oma kangelasi võistlemas näha.