Seakatk andis tõuke rajada oma tapamaja

Seakasvatajad on kokkuostuhindade kõikumise, ostusöödakulude suure osakaalu ja hindade tõusu tõttu koroonakriisis enim kannatanud. Foto: Marianne Loorents

Eesti suurim kohalikul kapitalil põhinev Valjala Seakasvatus on lähiajal üle elanud kaks seakatkujuhtumit, ent see andis ettevõttele hoopis tõuke mandrile laieneda.

Ettevõttel on kümme farmi, kus elab ligikaudu 35 000 siga. Kui Kehtna välja arvata, siis ülejäänud üheksa farmi asuvad Saaremaal, kus on ka ettevõtte juured. Seakasvatus on alguse saanud hoopis söödatootmisest. Kui Valjala Söödatehas jäi mitukümmend aastat tagasi hätta oma toodangu realiseerimisega, otsustati ise sigu pidama hakata.

Valjala Söödatehase ja seakasvatuse omanik Raul Maripuu (pildil) on söödatehasega seotud juba 1995. aastast. Kui 1997. aastal algas Eestis majanduskriis, hakkasid seakasvatusettevõtted pankrotti minema ja sööda­tehasel kadus klientuur. Maripuu tegi kaasaktsionäridele ettepaneku ise seafarmid kokku osta. „Kui ootame, et kliendid tulevad väljastpoolt meie ettevõtet, siis jäämegi ootama,” oli Maripuu sõnum.

Õnneks olid teised nõus. Nii ostetigi järjepanu üles sigalad Kärlal, Pähklas, Kaalis, Valjalas, Saklas, Tagaverel, Arul ja Koiklas ning kõik tehti ükshaaval korda. Osa sigalaid oli ostmise ajaks tühjad ja kasutamiskõlblikud, osa sigalaid pooltühjad. Kokku saadi sigalate ostmisega 15 000 siga. Nüüdseks on farmides 35 000 siga. Sigade järelkasvu eest hoolitsevate emiste arv on 2400.

Eesmärk sai täidetud ja Valjala Söödatehas leidis endale kindla klientuuri. Lisaks oma farmidele ostavad sööta mõned veisekasvatajad.

Kaks seakatku ja Venemaa sanktsioonid

Kõik ei ole Valjala Söödatehasele ja seakasvatusele siiski libedalt läinud. 2011. aastal läks üle poole ettevõtte toodangust Venemaale, aga 2012. aastal pani idanaaber Euroopa Liidu sigadele turu kinni. See oli Maripuule stressirohke aeg.