Lauri Vahtre: Narva vanalinn – teeme ära!

Sõjajärgne Narva Peetri plats Foto: Narva Muuseum/Wikipedia

Unistus imeilusast barokklinnast kummitab paljusid, kes endisaegset Narvat veel ise või siis piltide vahendusel mäletavad, ning kes nooremaist on kordki näinud Fjodor Šantsõni kuulsat maketti, neid jääb nähtu kummitama nagu kaunis miraaž.

Kahjuks kaasneb sellega enamasti arvamus, et unistus see vaid ongi. Hävinud linnad ei tule tagasi ja uut elu ei looda tundlemise, vaid kalkulatsioonide, raua ning betooniga.

Õnneks on see arvamus suuresti ekslik ja tunded ei ole kalkulatsioonidega tingimata vastuolus. Idee Narva vanalinn üles ehitada ei ole puhtemotsionaalne, eluvõõras ega utopistlik. Võiks öelda, et Narva taastamise kõige suurem takistus ongi seesinane eksiarvamus, ja kui sellest üle saada, on pool võitu käes.

Vaadelgem asjaolusid. 80 000 elanikuga tekstiililinna ettenähtavas tulevikus tagasi ei tule. Kuid Narva asukoht on endiselt paljutõotav. Suure maismaatee ja suure veetee ristumiskoht, ida poolt tulijale esimene Euroopa linn (nagu see on olnud sajandeid), Euroopa Liidu värav. Majanduslik loogika ütleb: Narva tulevik peitub turismis. Kui tuhandetest iga päev läbi vuravatest turistidest püüda üheks ööks kinni, st meelitada ööbima kas või paarkümmend protsenti, siis tähendab see juba (kümneid) miljoneid eurosid aastas.

Millega turist kinni püüda? Igavate paneelelamutega küll mitte. Turisti võib püüda põnevate spaade, muuseumide, kasiinode, hotellide ja söögikohtadega Kreenholmil. Ja vanalinnaga, mis kõrgub Narva silla kohal ja meelitab rändureid juba piiril. Et vanalinn ei ole päris autentne, vaid taastatud, häirib üksnes pedante. Ülejäänud naudivad vanalinna kõveraid tänavaid, nurgakohvikuid, poekesi ja hotelle sama probleemitult kui arvukates teistes taastatud linnades (nt Gdanskis).