Aimar Altosaar: Narva 2040

Aimar Altosaar. Foto: Eero Vabamägi

Jäin rongis tukkuma ja nägin und, et jõuan Narva 2040. aasta veebruaris, kui linnapea Ivan Sergejev võtab jaama perroonil vastu vabariigi aastapäeva tähistamisele kutsutud külalisi.

Paraku mitte mind, vaid Euroopa kultuuripealinna sõpruslinnade delegatsioone. Sätin ka ennast neile sappa ning meid juhitakse uhkest Aleksandri kirikust mööda «Rootsi lõvi» juurde, kus üle Joaoru on hästi vaadeldav vana linnus Pika Hermanniga ja selle taga turritavad teisedki vanalinna tornid. Linnapea seletab külalistele, et linnuses asuv muuseum on kujunenud Euroopas tunnustatud kompetentsikeskuseks, kus töötab eriti palju rootslasi. Laskume orgu ja jalutame mööda maailmas laialt tuntud promenaadi silla alt läbi bastionite poole. Ka talvel liigub siin palju tänavakunstnikke, kes on üle maailma tulnud siia kahe tsivilisatsiooni piirilt inspiratsiooni saama. Promenaadikohvikutest kuuldub head džässi ja bardide kitarritinistamist. Sergejev räägib, kuidas paarkümmend aastat varem alustatud muusikafestivalid olid alguses korraldajatele suur majandusrisk, kuid kui linnavolikogus said enamuse noored maailmas õppinud ja ringi käinud narvalased, said sellised algatused linnalt tuge ning nüüd on linna kultuuripilt aasta ringi rikas ja kirev. Ka muu Eesti ärkas pärast õnnestunud «Kremli ööbikute» projekti ning Narva Kreenholm ja Vaba Lava kujunesid Eesti kõigile teatritele tavapärasteks etenduskohtadeks. Nüüd toimuvad siin rahvusvahelise mainega festivalid ning kunstihuviliste voog maailmast kasvab.

Bastionite tagant üles vanalinna jõudes näeme, kuidas nõukogudeaegsed ühetaolised kortermajad on suures osas asendatud ajaloolist Narva vanalinna meenutava hoonestusega. Seda mitte üksüheselt ajaloolise linna hooneid kopeerides, vaid sobilikke mahte ja vana tänavajoont järgides. Narva on saanud endale kadestamisväärselt inimsõbraliku ja hubase südalinna, kus armastavad jalutada, sisseoste teha, kohvitada ja einestada nii narvalased kui ka külalised kõikjalt.