Aimar Altosaar: barokklinnast tööstuskeskuseks ja edasi

Vana-Narva maketi lõi endine linna arhitektuuri- ja linnaplaneerimise ameti töötaja Fjodor Šantsõn. Foto: Margus Ansu

Ühest radikaalsest moondumisest teiseni kulgenud Ida-Virumaa pärli Narva järgmise näo ennustamine on alanud kohaliku kõrgkooli edu ja kultuurifestivalide tõusuga. Millise kuju on piirilinn aegade jooksul võtnud ja kuhu on ta nüüd teel, kirjutab Aimar Altosaar.

Tuhande aasta jooksul on Narval olnud palju nägusid. Kuigi siin on elanud palju võõramaiseid kaupmehi ja meistreid, on eestlased ja teised läänemeresoome hõimlased siin olnud suurim rahvarühm, sest just meie maal see linn asubki. Praegu elab Narvas napilt üle 55 000 inimese, neist 3,7 protsenti on eestlased. Vabadussõja-järgses Narvas oli elanikke 26 912 (rahvaloendus 1922) ning 1934. aastal 23 512, kellest vastavalt 65 ja 64,8 protsenti olid eestlased. Tolleaegsed rahvastikustatistika arvud võib-olla näitavadki linna elanikkonna optimaalset suurust?

II maailmasõda Punaarmee pommide ja mürskudega ning järgnenud eriti karm okupatsioonirežiim sai linnale saatuslikuks ja algas ajaloo kõige valusam moondumine – erakordselt ilusa arhitektuuriga vana kaubanduslinn muutus kiiresti halliks tööstuslinnaks. 1944. aastal purukspommitatud Põhjamaade kauneimat barokklinna oleks saanud veel taastada, kuid nõukogude võim otsustas teisiti: järgnevate aastakümnete jooksul ehitati asemele hulk pisikeste korteritega plokkmaju, mille vahele jäid üksikud vana Narvat meenutavad hooned. Elanikkond vahetati ka välja, kui okupatsioonivõim rajas siia sõjatööstuse, paisutas suureks tekstiilitootmise ning ehitas jõe äärde suured elektrijaamad. Praktiliselt kogu töötajaskond toodi Nõukogude Liidu avarustest, kes kujundas linna keelelise ja kultuurilise näo. Aastakümnete jooksul pärast sõda tuli linna tagasi ka eestlasi, kuid maksimumarv loendati neid 1970. aastal – 4800 ehk 7,8 protsenti linna elanikkonnast. 1989. aastaks, kui nõukogude migratsioonipump oli töötanud 45 aastat, kasvas elanikkond 86 000ni, eestlaste arv oli aga vähenenud 3677 inimeseni ehk 4,3 protsendini.

Kohalikud eestlased vaatasid suurte lootustega tulevikku, kui Eesti 1991. aastal taasiseseisvus, arvati, et ka Narva muutub uuesti Eesti linnaks. Formaalselt nii juhtuski, sest Narva jõgi kujunes Eesti Vabariigi uueks piiriks, lõigates ära Eesti-Ingeri ja muud jõetagused piirkonnad koos Jaanilinnaga. 1990ndate alguses said nõukogude- ja impeeriumimeelsed mitme kaotuse osaliseks: pärast 1991. aasta läbikukkunud augustiputši, mida siinsed politrukid tuliselt toetasid, üritati 1993. aastal korraldada koos Sillamäe juhtidega piirkondlikku referendumit, et luua ülejäänud Eestist eraldi nõukogude «reservaati», nagu see õnnestus näiteks Moldovas Dnestri ääres. Õnneks oli Eesti riik juba piisavalt tugev, et ebaseaduslikule referendumile vastu seista, ning kohalik elanikkond ei läinud avantüüri korraldajatega kaasa, sest Venemaa kaost oli näha lähedalt.