«Ma elan siin. Koos emaga, juba 15 aastat»

Jevgeni teeb Koplis Paljassaare garaaži - de linnaku lähedal endale lageda taeva all süüa – linn on talle abi pakkunud, aga ta eelistab kõi - gega ise hakkama saada.  Foto: Mihkel Maripuu

Pealinna Kopli liinide, kinni kaetud hiigelprügimäe ja Paljassaare haisvate reomudaväljade vahele peitunud slumm on mitmekümne elu hammasrataste vahele jäänud inimese kodu.

Juhuslikult siia kanti sattunud seiklejad seda kummalist asumit naljalt üles ei leia. Maleva tänavalt lähenedes varjab seda Kuutsemäe mõõtu prügimägi, mis on nüüd murukamaraga kaetud. Kohe kõrval irooniliselt Tallinna sotsiaalkeskus. Idas takistavad uudishimulike ligipääsu Tallinna reoveepuhastusjaama jääkide hiigelväljad.

«Kuulsid seda häält?! Vaata, keegi liigub seal! See on zombi!» hüüdis möödunud nädalavahetusel tormituulte ja tiine seenevihma kiuste sinna kanti jalutama sattunud matkaline kaaslasele ja viitas käega jääraku all kumava prügimäe ja garaažilogudike poole.

Kõnetatu ei uskunud esimese hooga räägitut. Ümberringi laiub kohutav kõnnumaa, taamal paistavad mudaväljad – pole ühtegi head põhjust, miks keegi peaks sellise ilmaga siia ära eksima. Ent järgmisel hetkel komistas paar plastkasti otsa, millesse laotud värskelt pestud nõud. Siin elab keegi!