Film «Matthias ja Maxime» on 30-aastase Xavier Dolani kaheksas mängufilm. Pole just palju lavastajaid, kellele viimane kümnend oleks olnud samavõrd viljakas. Kanada režissööri firmamärgiks on kujunenud 90ndate vaimus nostalgiadraamad. Nauditavalt melanhoolne «Matthias ja Maxime» hoiab tuttavat joont, kulgedes kahe parima sõbra vahel ootamatult tärganud armuloo taktis.
Kaalutus armastuse ja sõpruse vahel (1)
Festivalipublik teab Dolani Cannes’i imelapsena. Kunagise lapsnäitleja debüütmängufilm «Ma tapsin oma ema» («I killed My Mother») linastus 2009. aasta Cannes’i filmifestivalil. Tollal vaid 20-aastane Dolan tõi Prantsuse Rivierast koju kolm auhinda. Rahvusvaheline läbimurre saabus viis aastat hiljem ema-poja draamaga «Emme» («Mommy»). Sellest ajast on Dolan olnud Cannes’is kohal pea igal aastal. Dolani loomingu keskne telg on meeste sisemaailm: varjatud ihad, salasoovid ja karmi pealispinna all tuksuv lähedusevajadus. Probleemide raskust kompenseerivad sume pildikeel ja argipoeesia. Tema filmides kumisevad taustaks Moby ja Blink 182 ning Itaalia või Prantsuse uue laine filmiklassikutele viitamise asemel vihjab ta julgelt 80–90ndate popkultuuri peeglitele, nagu «Üksinda kodus» või «Terminaator».