Erik Aru: kas faktidel on lootust?

Erik Aru Foto: Sander Ilvest

Inimene ei pruugi tõde ka siis ära tunda, kui talle seda näidata, kirjutab arvamustoimetaja Erik Aru.

Ameerikaliku lihtsameelsuse kehastus, oma perekonnanime kandva joonissarja sangar Homer Simpson on faktidesse ikka üleolevalt suhtunud. «Faktid, schmaktid,» leiab ta ühes telesarja osas. «Faktide abil võid kõike tõestada.»

Lihtne on suhtuda Simpsonisse üleolevalt. Lisaks pillata selle otsa veel märkus tõejärgse ajastu kohta ja juba ongi põhjust ennast haritud maailmakodanikuna tunda. Asjata. Nagu on nentinud populaarteadusliku raamatu «Nügimine» autorid Cass Sunstein ja Richard Thaler, peitub võhiklik Homer Simpson meist igaühes.

Oma videotega kuulsust kogunud, praeguseks lahkunud Rootsi meditsiiniteadlane Hans Rosling on nii enda esinemistes kui ka oma kaasautorite Ola Roslingi ja Anna Rosling Rönnlundiga kirjutatud raamatus «Faktitäius» (2017, e.k 2018) toonud välja rea näiteid selle kohta, kuidas inimesed kalduvad maailma nägema palju mustemates värvides, kui see tegelikult on.

Ka nii-öelda haritud inimesed pakuvad stabiilselt märksa pessimistlikumaid vastuseid, kui on õige.

Rosling on nimelt esitanud aastaid eri publikutele rea kolme valikvastusega küsimusi maailma kohta (näiteks kas maailma keskmine oodatav eluiga on 50, 60 või 70 aastat) ja sel moel demonstreerinud, kuidas ka nii-öelda haritud inimesed pakuvad stabiilselt märksa pessimistlikumaid vastuseid kui on õige.

Õige vastus on muide 70 aastat. Vastajad aga kipuvad arvama, et nii kõrge see küll olla ei saa ja pakuvad valdavalt vähem. Isegi nii valdavalt, et kuigi täiesti juhuslikult vastates peaks õige vastuseni jõudma umbes kolmandikul juhtudest, siis inimesed seda tulemust ei saavuta. Inimesed eksivad sagedamini kui šimpansid, teravmeelitseb Rosling selle peale.

Muidugi, ei maksa unustada ka seda omapära, et kui esitada küsimus, kas maailma keskmine oodatav eluiga on 60, 70 või 80 aastat, oleks tõenäoliselt õigesti vastanute osakaal hoopis teistsugune kui eelmise variandi puhul. Seega tuleb Roslingit tunnustada ka osava küsimuste püstituste eest, mida ta propagandistlikel eesmärkidel kenasti ära kasutas.

Seetõttu ei maksa lasta oma sisemisel Homer Simpsonil ennast häirida. Inimesel on rohkem lootust tõde leida siis, kui ta on oma eelarvamustest teadlik ja oskab neid ette aimata. Ka populaarteadusega tutvumine tuleb seejuures kasuks.