Juhtkiri: poliitiline riiginaine

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Ei ole just tavaline, et vabariigi aastapäeval on muru roheline ja linnud laulavad. Või nüüdsest ehk on? Kertu Birgit Anton, presidendi kõnevõistluse «Kirjuta Eestile» võitja, tõi riiklike teenetemärkide jagamise tseremoonial välja mõtlemapaneva fakti: Eesti on kaotanud viimase 70 aastaga ligi kuu aega lumikattega päevi. President peegeldab seda mõtet oma kõnes, kutsudes Eestit üles olema esimeste ja nutikamate kliimamuutustega kohanejate hulgas.

Ta ei ole aga üldse valmis kohanema muudatustega Eesti poliitilises kliimas.«On olnud haiget tegemise aasta,» lausus ta dramaatiliselt. See oli seni kõige lennartmerilikum aastapäevakõne presidendilt, mis puutub valitsuse kritiseerimise ulatusse ja otsekohesusse: suurkriisideks valmisoleku plaan seisab sahtlis, hooldajad on alamakstud, võõrtööjõudu ei peaks vaenama, teadust rahastatakse vähe. Kõige ohtlikumale tulejoonele asub ta pensionireformi kritiseerides.

Kersti Kaljulaid on teinud teadliku valiku mitte olla võimalik populaarseim president. Küllap ta teab, et seni avaldatud küsitlused näitavad rahva enamuse otsustavat poolehoidu pensioniraha kättesaamisele. Eriti kõrge on toetus valitsuserakondade toetajate seas. Nii kriitikaga valitsuse poliitilise prioriteedi kohta kui ka (eeldatavasti) EKRE poliitikute nimetamisega kiuslikeks «Pearudeks» viskub president ristile. Ta paneb proovile riigipea kui arvamusliidri rolli ulatuse ning ilmselt vähendab enda tagasivalimise tõenäosust.

Presidenti süüdistati põhiseaduse väärtõlgendamises, kui ta väitis paragrahvi 12 sätestavat kõigi võrdsust. Kriitikud juhtisid tähelepanu, et see paragrahv sätestab võrdsuse seaduse ees, mis on kitsam määratlus kui kõigi võrdsus. Kohati needsamad inimesed süüdistavad riigipead erapooletuse nõude rikkumises. On tõsi, et president peab lähtuma ametivandes sõnastatud erapooletuse tingimusest oma ametlikke otsuseid tehes, näiteks vältides õiguskantsleri või riigikontrolöri nimetamise ettepaneku lähtuvalt kitsamatest kui riiklikest huvidest või hoidudes jagamast teenetemärke lihtsalt mõttekaaslaseks olemise või sõpruse pärast. Kui poliitiline tohib olla president, ei ole põhiseaduses aga kirjas. On see siiski traditsioon? Sel juhul on see umbes samasugune tava, nagu saja kriitikavaba päeva andmine uuele valitusele, mille ainus traditsioonilisus seisneb selles, et seda tava pole kunagi järgitud.

See oli seni kõige lennartmerilikum aastapäevakõne presidendilt, mis puutub valitsuse kritiseerimise ulatusse ja otsekohesusse.

Otsusetegijate Andresteks ja Pearudeks jagamisega ütleb president üheselt, et Eesti poliitikas on praegu heade ja pahade aeg. Kahjuks laieneb see lõhe ka ühiskonda ning küllap võtab nii mõnigi inimene presidendi kriitikat kui enda pihta suunatut. Riigipea on avastanud end pärast Jüri Ratase teise valitsuse ametisse astumist ebamugavast olukorrast, kus ta on pidanud valima rahva ühendaja ja endale tähtsate väärtuste eest seisja rolli vahel. Selles selges poliitilisuses on kindlasti ka oma riiginaiselikkus, sest pärast julgete seisukohtadega aastapäevakõnet on tema tagasivalimise lootused väiksemad kui enne selle pidamist. Ehk aitab selline lähenemine ühiskondlikku arutelu tähtsatel teemadel paremini fookuses hoida, aga see juhtub ilmselt ühiskondliku lõhe täiendava süvenemise hinnaga.