Eelmisel nädalal jõudsid kooskõlastusringile liiklusseaduse muudatusettepanekud, mis
hakkavad reguleerima elektritõukside, elektrirulade, tasakaaluliikurite ja muude seesuguste sõiduriistade liiklemist.
Eelmisel nädalal jõudsid kooskõlastusringile liiklusseaduse muudatusettepanekud, mis
hakkavad reguleerima elektritõukside, elektrirulade, tasakaaluliikurite ja muude seesuguste sõiduriistade liiklemist.
Kergliikuriteks ristitud sõiduvahendid on sahisenud meie tänavatel ja kõnniteedel hea mitu aastat. Põhjus, miks kergliikurid alles nüüd seadusesse kirjutati, oli mullu stardi saanud elektritõukerataste rentimine.
Ettepanekud suunavad kergliikurid kõnni- ja jalgrattateedele, nõuavad kainet pead, piiravad võimsust, liikumiskiirust 25 kilomeetriga tunnis, teevad kohustuslikuks tuled ja helkurid ning üht-teist veel. Mõistagi näeb seadus ette ka trahvid eeskirjade rikkumiste eest.
Kui ettepanekud seaduseks saavad ja kavakohaselt suvest kehtima hakkavad, mis siis
kasutajate jaoks muutub? Ilmselt suurt midagi. Vähemalt senikaua, kuni kergliikurite
kasutajad peavad end üleval nii nagu seni. See tähendab pigem mõistlikult. Eks üht-teist kindlasti juhtus, kuid sellist korralagedust, millest nii mõnestki Euroopa suurlinnast raporteeriti, Tallinnas ei nähtud. Asjad loksusid paika isevooluteed ja seda ilma seaduseta.
Küllap läheb samamoodi ka edasi.
On ülimalt vähe usutav, et pärast muudatuste jõustumist hakkaks politsei näiteks
elektritõuksidega sõitjate kiirust mõõtma või helkurite olemasolu kontrollima. Tallinnas
korraldab mupo ehk paar aktsiooni, aga sellega asi tõenäoliselt ka piirdub.
On ülimalt vähe usutav, et pärast muudatuste jõustumist hakkaks politsei näiteks
elektritõuksidega sõitjate kiirust mõõtma.
Näiteks jalgrattaga sõitmine on ammuilma põhjalikult reguleeritud. Seaduses on paika
pandud, mida rattur tohib teha ja mida mitte ning mis rattal küljes peab olema. Sellest
hoolimata käib tegelik elu jalgrattasadulas isevoolurada. Kui ratturite puhul seadustega
paika pandud kohustuste täitmist ka tegelikult kontrollitaks, katkeks näiteks
jalgrattakullerite toiduvedu pärast esimest tõsisemat reidi.
Ja siis on muidugi taksondus. Samuti ammuilma seadustega reguleeritud valdkond, kus tegelikkuses segadus suurem kui Tootsi peenral. Aga kasutajate vaatevinklist kõik toimib.
Kergliikurite kasutamist reguleerivad seadusemuudatused on riigi seisukohalt kahtlemata vajalikud. Elektritõukside ja teiste sarnaste riistapuudega liikujatel on seadusepügalate tundmise asemel vaja pigem tervet mõistust ja oskust kaaskodanikega arvestada,