Kaitseväe juhataja: Eesti on jõudnud sinna, kuhu vabadussõdalased tahtsid 100 aasta eest jõuda

Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem Tallinnas Vabaduse väljakul vabariigi aastapäeva paraadil. Foto: Tairo Lutter

Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem ütles täna Tallinnas Vabaduse väljakul vabariigi aastapäeva paraadil peetud kõnes, et Eesti on jõudnud sinna või isegi kaugemale, kuhu vabadussõdalased 100 aasta eest tahtsid jõuda.

Avaldame Heremi kõne täismahus

Lugupeetav vabariigi president!

Austatud riigikogu esimees!

Härra peaminister!

Ekstsellentsid!

Head kaasmaalased ja külalised!

Eestlastele ei ole omane positiivsete hinnangute andmisel kasutada ülivõrdeid. Kui midagi on hästi, siis ütleme „normaalne“. Kui midagi on suurepärast, siis ütleme „päris hea“. Oma saavutuste väärtust hinnates ei taha me enamasti võrrelda praegust aega aastatetagusega. Hindamisskaala positiivne osa võrdub enamjaolt unistustega.

Head eestimaalased ja sõbrad meil on täna 102-aastane oma riik. Me oleme vabad, meil on rikas kultuur, me elame normaalselt, meil on palju sõpru ja liitlasi, kes jagavad samu väärtusi. Me otsustame ise, mis suunas meie riik areneb. Me oleme väga kaugele jõudnud. See on päris hea.

Umbes 100 aastat tagasi võitles vabadussõjas oma riigi eest teiste hulgas kapral Paul Hermann. Üks tema mälestus räägib nii: „Süüa polnud palju ja toidunõusid oli ka vähe. Kord saime teise sõduriga kahe peale kaussi mingit putru. Kui platvormi nurka sööma istusime, sülitas see teine mees kaussi et kogu toit talle jääks. Vaatasin talle silma sisse, sülitasin samuti sinna kaussi … ja siis sõime mõlemad edasi. Pärast istusime rongile ja tegime vaenlasele säru.“

Ka tänapäeval käitume tihti egoistlikult, vahel lausa eemaletõukavalt, pidades silmas peamiselt isiklikku huvi või lähtudes enda teadmiste ainuõigsusest. Kuid vastukaaluks rahvana oleme vajaduse korral valmis ikkagi oma riiki kaitsma. Praegu harjutame seda õnneks vaid õppustel. Ja loodetavasti sellise veenvusega oma kaitsetahte väljendamisel, et kunagi ei pea seda karmil sõjaväljal tõestama.

Meie kodanike tahe ja reservväelaste oskused on maailmatasemel. Selle üle võib uhke olla iga ülem, saab uhke olla valitsus ning peaks uhke olema rahvaski. Meil on nüüd, nagu oli ka Paul Hermannil 100 aastat tagasi midagi, mis on tähtsam ühest pudruportsust.

Ei seadused ega karistushirm pole põhjuseks, et saame moodustada kodanikest kahe ööpäevaga sõjaväelise üksuse ja jõuda sellega kogunemiskohast 100 kilomeetri kaugusele. Ammugi pole seadused need, mis panevad aina rohkem  tööandjaid maksma õppekogunemisele läinud töötajale täispalka.

Pole poosetamine, kui Eesti korvpallikoondis riietub sõdurimustrisse. Pole lihtsalt heategevus, kui Eesti ettevõtted katavad meie sõdurite pühadelaua Iraagis, Malis või mujal kaugel kodust. Ja pole üksnes haletsev hoolitsus, kui külaelanikud pakuvad sõduritele õppustel pirukaid. Mis see siis on? Kas see on Eesti, mille eest 100 aastat tagasi võideldi?

Sõjaväelane näeb selles toetuses laiapindset vaenlase heidutust arvestatagu, et kogu rahvas osaleb riigikaitses. Meie riigis elavale inimesele peaks see tema igapäevases pinges pakkuma meelerahu ja rõõmu 102-aastane riik oma rahvaga on hea koht, kus elada.

Õnneks on meil tarkust näha oma riiki ka suuremas pildis. Meil on, mida anda teistele. Kaitseväe puhul tuleb kindlasti esile tuua meie sõdurite tegevust rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel, kus me ei ole mitte ainult usaldusväärsed liitlased, vaid aitame üsna kindlasti kaasa seal elavate inimeste heaolule.

Meie täna siin võime vaid arvata, kui paljud Prantsusmaa või Mali isad ja emad nägid oma sõduritest poegi ja tütreid tervetena, sest nende õnneks valvasid eelmise aasta juulis Gao baasi väravat just Eesti sõjamehed. Aga seal teatakse. Nagu ka teistes riikides, kus Eesti sõdur kaitseb inimesi arulageda terrorismi eest.

Ma tahan tänada Eesti tegevväelasi kaitseväes ja kaitseliidus asjatundlikku ja tihti ennast ohverdava teenistuse eest Eestis ja väljaspool. Kindlasti on teil väga suur roll selles, et meie reservväe kaitsevõimet nähakse usutavana ja meie teenistust liitlaste kõrval peetakse usaldusväärseks. Et meiega tahetakse asju ajada.

Ehk seepärast on Tapal asuv brittide juhitud lahingugrupp koos Taani või  Prantsuse kompaniidega muutunud vaat et iseenesestmõistetavalt Eesti kaitseväe osaks.

Riigina oleme kindlasti jõudnud sinna, kuhu vabadussõdalased 100 aastat tagasi lootsid jõuda. Ehk kaugemalegi. Kuid selleks, et oma vabadust hoida nende samade ohtude eest nagu 100 aastat tagasi, tuleb meil veelgi tõsisemalt oma naabrite ja liitlastega koostööd teha. Ja seda mitte lisaks NATO-le, vaid NATO raamistikus.

Möödunud aasta suurte õppuste järel näeme sel aastal õppust Defender Europe 2020, kus Ameerika Ühendriikidest saadetakse Euroopasse ligikaudu 20 000 sõdurit. Osa neist jõuab ka Eestisse.

Sel rahvusvahelisel õppusel harjutatakse Euroopa, sealhulgas ka meie regiooni kaitsmist. Ühe suure sammuna regiooni kaitsevõimes tuleb ära märkida möödunud aastal loodud Põhjadiviisi staap Lätis. Seal töötavad praegusel ajal taanlased, lätlased ja eestlased, kes kaartidele jooni tõmmates ei planeeri ainult järjekordseid õppusi, vaid meie regiooni kaitset, luues samas paremaid eeldusi liitlaste toetuse saabumiseks. Võib rahulikult tõdeda, et oma riiklikku iseseisvust ei jää me üksi kaitsma.

Head Eestimaa kodanikud, kui vaja või tahtmist on, võib homme ka sülitada. Aga täna on meil põhjust rõõmustada nagu kindla peale rõõmustaksid need kaks soomusronglast. Meil on 102-aastane riik päris hea!

Elagu Eesti Vabariik!