Jüri Ratas: Eesti peab lisaks säilimisele ka arenema

Jüri Ratas. Foto: PETER NICHOLLS/REUTERS

Peaminister Jüri Ratas Eesti Vabariigi 102. aastapäeva kontsertaktusel Eesti Rahva Muuseumis peetud sõnavõtus ütles, et mitte kunagi varem pole Eestil läinud suures plaanis nii hästi, nagu viimasel paarikümnel aastal, kus olemegi jõudnud heaoluühiskonna piirile, mille hüved, tõsi küll, pole ulatunud kõigini. 

«Lugupeetud Tartu linna aukodanikud!

Austatud rektorid ja minister!

Auväärsed Tartu linnavolikogu esimees ja linnapea!

Armsad Tartu elanikud ning heade mõtete linna külalised!

Kallid Eesti inimesed!

Oma tänast peokõnet alustan sügava tänukummardusega kõigi nende ees, kes viimased kaks ja pool aastat pühendusid Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva väärikale tähistamisele. Samaväärse kiiduavalduse on ära teeninud kogu Eesti rahvas, kes pidustustest innukalt osa võttis ning oma kogukonnale, kodukandile ja tervele armsale Eestile südamlikke kingitusi tegi.

Sellest kujunes kümnete ja sadade, väiksemate ja suuremate sündmustega lõimitud sümboolne kangas, milles sildusid isekeskis minevik ja olevik. Nüüd kandub see mälestusena, aga ka paljude, just Eesti sajandaks sünnipäevaks valminud kunstiteoste, raamatusarja, parkide, väljakute ja kas või omaenda eesti kodudes tehtud tähelepanuavalduste näol tulevikku.

Mulle isiklikult jäävad helge mälestusena südamesse tähistamise avaüritused Mihkli kirikus Pärnumaal ning Peterburi Jaani kirikus. Samuti lipuheiskamine Mustla Mulgi Majaka otsa vaid mõned päevad enne Eesti 100. sünnipäeva, kus kaunil lumisel hommikul trotsisid sädelevas päikesepaistes vapralt krõbedat külma nii noored rahvatantsijad, õpetaja Eenok Haamer, mudilased, kodutütred, ehitajad, vallajuhid kui ka kõik teised kohaletulnud. Samavõrra paukus pakane pärastlõunal Tartus Jakob Hurda monumendi juures, kui tõmbasime pidulikult riigilipu veetorni tippu. Neil rahvakogunemistel sündinud ülevus ning pidutunne olid seda väärt.

Lisaks meenuvad mulle loendamatud südamlikud üritused paljudes paikades üle Eesti ning võõrsil meie sõprade ja väliseesti kogukondade juures. Aga ka riigivanemate sünnikohtades nende fotoskulptuuride kaela rahvusvärvides sallide sõlmimine, rahvamatk omaaegsel Eestimaa ja Liivimaa kubermangu piiril ning veel palju muud. Need hetked jäävad tõepoolest hinge.

Mõne nädala eest, kui täitus sajand Tartu rahu sõlmimisest, panime siinsamas Eesti Rahva Muuseumis konverentsi, aktuse ja üleüldise tantsupeoga suurejoonelise punkti Eesti riigi sünniloo meenutamisele. Tartu rahuleping on meie ja maailma jaoks üks Eesti Vabariigi alusdokumentidest, mis lõpetas Vabadussõja, põlistas meie iseseisvuse ning avas tee Eesti rahvusvaheliseks tunnustamiseks. Kokkuleppe koostajate tarkus seisis lisaks juriidikale ka toonaste olude tundmises ning Eesti olukorra, murede ja vajaduste täpses tabamises. Dokumendis sõnastatud rahvuse enesemääramise mõiste aitas rajada teed selle käsitluse saamisele osaks rahvusvahelisest õigusest.

Mõne päeva pärast saja kahe aastaseks saav Eesti Vabariik on paljuski ka tänu rahulepingu koostajate taibukusele praegu enesekindel, sõltumatu ja edukas kodu meile kõigile. Meil on õnn elada riigis, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Nii peab see jääma ka järgmistele inimpõlvedele, mistõttu saame möödunud suurejoonelisi ning õnnestunud juubelipidustusi vaadata viivulise vahepeatusena Eesti uute sajandite ülesehitustöös.

Üks sajand tundub ühe inimese jaoks pikk aeg, kuid riigi jaoks on see alles täiskasvanuea algus. Järgmised sada ja mitusada aastat toovad palju uusi väljakutseid ja võimalusi, kuidas ellu jääda, elus olla ning edasi minna. Mitmeid neist katsumustest on meile alles tundmatud, kuid paljusid juba teame.

Head siinviibijad!

Me oleme Tartus sada viiskümmend aastat tagasi alguse saanud üldlaulupeotraditsiooni ning  saja-aastaseks saanud rahvusliku Tartu Ülikooli sünnipäeva tähistamisega kinnitanud oma kultuurilist järjepidevust, vahepealsele riigipausile vaatamata. Peame tunnistama, et eesti kultuur tervikuna ning üksiti võttes kirjandus, muusikaelu, kujutav kunst, teater ongi olnud selleks sideaineks, mis on aidanud meil lappida ajaloo ülekohtuselt tekitatud mõrasid.

Just kultuuris, millesse tuleb arvata ka haridus ja teadus, aga ka sport kui kehakultuur, oleme leidnud end ühise perena. Nii et, kui küsida, kus oleme ja kus on meie hingekodu, siis on selleks eesti keel, selles keeles kõnelevad Eesti maastikud ning kohavaimust inspireeritud looming.  Kirsiks sellele piltlikult öeldes kultuurilise tordile on Tartu valimine Euroopa kultuuripealinnaks 2024 deviisi all «Ellujäämise kunstid», mis sobib aga niisama hästi ka Eestile tervikuna meie riigi ja rahva saatust silmas pidades.

Armsad kuulajad!

Üheks niisuguseks «ellujäämise kunsti» meistriks terves oma loomingus on ka Jaan Kross, kelle sajandat sünniaastapäeva me samuti mõne päeva eest tähistasime. Temalt laenangi nüüd ühe mõiste, mille laiendan järgnevaks arutluseks. Krossi ühe peateosena võetavas romaanis «Paigallend» räägib selle peategelane Ullo Paerand enne surma jutustajale, kelles võib ära tunda autorit ennast, ühest kummalisest gaasist, nimega «futuurium», mis teatud keemilistel asjaoludel võib plahvatada. Eesti keelde tõlgituna oleks tegemist tulevikuga, mis avaldub gaasilisel kujul. Ja kuigi romaanis ütlevad arstid «futuuriumi» olevat Paeranna fantaasia, on meie jaoks täna sellest kujundina võetavast ainest saamas reaalsus.

Ma pean mõistagi silmas ilmastiku ja laiemalt võttes kogu looduskeskkonna muutusi, mis on kaasnenud 19. sajandi lõpus alanud tööstusrevolutsiooniga ning viinud tänaseks meid kõiki globaalse kliimakatastroofi lävele. Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere on hiljaaegu Õhtulehele antud intervjuus öelnud, et siiani «oleme elus tänu sellele, et loodus on meie liitlane. Tulevikus ei pruugi enam see nii olla.» Ja tal on õigus. See tulevik, millest ta räägib, ongi juba siinsamas. ÜRO 2018. aasta lõpus avaldatud kliimaraport hoiatab, et üle pooleteise Celsiuse-kraadine tõus võib tuua kaasa selliseid tagajärgi, millega toimetulek käib inimestele üle jõu. Ennustatakse näiteks, et juba aastaks kaks tuhat ükssada võib merevesi tõusta 0,8–2 meetrit, mis tähendaks, et sajad miljonid inimesed peavad vahetama elukohta.

Aga kahe tuhande sajas aasta puudutab praegu Eestigi tasasel maal sündivaid põlvkondi. Seda, et muutunud on aastaaegade loomulik muster, kogeme tänavu vahele jääva talve näol. Tartu maraton tähendas sel aastal jalutuskäiku varakevadises looduses, laste kelgud on veel lumesahkade ja -labidatega keldrites ja kauplustes. Ega vist tihkaks isegi Lennart ja Ivan Andrus Kivirähki lavastusest «Meri ja Orav» käesoleval talvel unistada Soome kelgust, millega Viimsist üle lahe Tallinnas käia.

Kuuleme veel Eesti pindala suurustest metsapõlengutest Austraalias, sealsest põrgulikust kuumusest ning järgnenud enneolematutest üleujutustest. Samas ka tavatult kaua kestvast külmast ja lumerohkest talvest Põhja-Ameerikas. Need on märgid sagenenud ning intensiivistunud äärmuslikest ilmastikunähtustest.

Selline plahvatusohtlik «futuurium» ütleb meilegi, Eesti elanikele, kes me klimaatiliselt ehk oma nelja aastaaja ja parasvöötmega oleme siiani end tundnud otsekui vanajumala seljataga – see tähendab, esiteks, et meil tuleb otsida uusi kohanemisteid toimetulekuks juba aset leidnud muutustega; teiseks tuleb meil investeerida tehnoloogiatesse, mis vähendavad niinimetatud ökoloogilist jalajälge ja kolmandaks – aga ütlen seda nüüd kujundlikult:  tuleb meil hakata koomale tõmbama. Koomale tõmbama kõiges, mis puudutab ainelist ilma, vastukaaluks vaimuilmale, mille süvendamisel ja laiendamisel üleüldiselt ja elukestvalt jätkub lõputult ruumi.

Austatud tartlased!

Siinne, Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul esitatav peokõne leiab aset «heade mõtete linnas.» Mõnikord võib hea mõte lähtuda aga ka kurvastavast prognoosist või ohuaimusest. Kui ma äsja söandasin üles kutsuda ainelises ilmas koomamale tõmbuda, siis ei taandu see ainult säästurežiimi väljamõtlemisele ning selle rakendamisele. Lihtsalt: muutuma peavad panustamise valdkonnad ja prioriteedid. Iga kulu tuleb mõõta lisaks majandusele ka selle loodus- ja sotsiaalse keskkonna mõju skaalal.

Näiteks see, mis puudutab Eesti riigi julgeolekut, ei sobitu üksüheselt majandusarvestustega. Nii on ka haridusega kõigis kooliastmetes, sest haridus, nagu on öelnud meist paljude ühine õpetaja professor Ülo Vooglaid, tähendab valmisolekut, olles seega samuti osa riigi ja rahva julgeolekust. Haridus on kultuuri funktsioon, mis meie rahvast üles tõstab.

Lugupeetavad!

Koomamale tõmbumise vajaduse, või, ütlen juba lausa, kohustuse all pean ma silmas kahte asja. Esiteks naasmist juba 1972. aastal Rooma klubi raportina esitatud raamatu «Kasvu piirid» ning sellele järgnenud ettekannete põhisõnumi juurde. Meil tuleb tunnistada, et pelgalt kasumil põhinev majanduskasv ja võidujooks kvantiteedi nimel on juba praegu viinud olukorrani, kus jõukus jaotub ühiskondades väga ebavõrdselt ning suur osa inimestest ei saa sellest piisavalt osa. Metafoor tõusvast veest, mis kergitab kõiki paate, ei ole elupraktikasse rakendunud. Tõusuvesi on hoopistükkis hiidlainena vähem merekindlad alused enda alla matnud.

Lõplike ressursside korral ei saa eksponentsiaalne kasv kesta igavesti. Üha kiirenevat kasvu saab pidurdada ainult negatiivne tagasiside – seda pärssivate tegurite tugevnemine protsessi või nähtuse suurenedes.

Majanduslikus mõttes on Rooma klubi raportite valguses üha aktuaalsemaks muutunud tasakaaluseisund, mida kirjeldatakse majanduse «nullkasvu» mõistega. Eesti Säästva Arengu kava on juba ammu ette näinud tasakaalu saavutamist tootmise, tarbimise ja seda toetava ökosüsteemi vahel. Kui kaua me veel siis ootame?

See tasakaal omakorda tähendab loomulikult ülemaailmset tarneahelat läbiva energiavarude ja toorainete koguse stabiliseerimist. Kuid ma ei ole ka nii sinisilmne, uskumaks, et majanduse nullkasv tõepoolest realiseerub niipea, või et meie peamiseks mõttevooluks kujuneb elamine postkapitalistlikul ajastul, kus määravaks saab mitte konkurents ja kasumijaht, vaid vastastikku rikastav koostöö. Ent niisama kindlalt võib väita, et mööda me sellest ei pääse ka Eestis, sest nähtavas tulevikus puuduvad alternatiivid.

Teine asi, millele ma «koomamale tõmbumise» kujundiga osutada tahan, on see, et mitte kunagi varem pole Eestil läinud suures plaanis nii hästi, nagu viimasel paarikümnel aastal. Me olemegi jõudnud heaoluühiskonna piirile, mille hüved, tõsi küll, pole ulatunud kõigini. Eriti eakate, üksikvanemate ja puudega inimesteni, kaugemate külade ja valdadeni. Sellest Põhjamaade tüüpi heaoluühiskonnast, millest lähimast ning meie riigi ja rahva varasemas käekäigus, aga ka praegu üliolulist rolli etendavast Soomest jääme maha veel penikoorma jagu.

Sotsiaalantropoloog Aet Annist rääkis möödunud septembris Müürilehes Eesti inimestest, kelle elud, väärtused, mured ja rõõmud on seni olnud vaid ääremärkus meie eduloos. Mõiste «ilmajäetus» vihjab tema sõnul võimuprotsessile, mille käigus mingid ühiskonnagrupid – sageli juba millegi poolest kehvemas positsioonis olevad – jäävad millestki ilma, näiteks maast, elukohast, elatusallikatest, kodanikustaatusest. See viib omakorda järgmiste ilmajättudeni, olgu nendeks siis sotsiaalne kapital või sümboolne staatus, milleta muutuvad võimatuks toimivad ja head suhted teiste ühiskonnarühmadega.

Nende protsesside tegelik oht lisaks isiklikule ilmajäämisele seisneb selles, et ilmajäetust kiputakse lahendama omakorda teiste asjaolude tõttu nõrgemaid ühiskonnagruppe alla surudes ning neid sotsiaalsest mõistmisest ilma jättes. Selline enesekehtestamine saab aga olla vaid näiline võit ning inimlikkuse valemis kaks miinust plussi kokku ei anna. Seepärast on meie kohustus poliitikutena soodustada nii mõtte, sõna kui teoga iga viimasegi kui ühe inimese positiivset panust meie ühiskonda. Inimestena on meie ülesanne näha oma kaaslaste pealiskaudsetest tunnustest kaugemale ning kohelda igaüht enda kõrval samuti täisväärtusliku isikuna, kellel on meiega samaväärsed soovid, vajadused, rõõmud ja raskused.

Paljude näitajate poolest on Eesti siiski arenenud riikide tipus, millest viimati rõõmustas mind siiralt Eesti noorte PISA-testide võidukas tulemus. Ja nüüd seisab meie ees kaks ülesannet. Esiteks, kas murda klaaslagi, mis lahutab meid Põhjala heaoluriikide tasemest, mis aga eeldaks tõelist pööret mõtteviisis ja mõistagi kõigepealt laialdast debatti sellega seoses, või teiseks – ja see paistab praegu olevat reaalsem – hoida hammastega kinni saavutatust, milleni oleme praeguseks jõudnud, vältides samal ajal stagneerumist ning tagasilööke. Säilitamise kõrval on siiski enamasti parem plaan arendamine.

Rääkides plaanist, siis mõtlen ma sellega seoses ka seitse aastat tagasi Riigikogu kõnepuldis näitleja ning lavastaja Mari-Liis Lille peetud kõnes laialdast vastukaja leidnud küsimusele «mis on sellel pildil valesti?». Nii mitmedki poliitikud ja ühiskonnategelased käsitasid seda toona ühe humanitaari appihüüdena. Ent kes on lugenud Eesti inimarengu viimase kümne aasta aruannetest elukvaliteedi analüüse, majandus- ja sotsiaalpoliitika seoseid, tööturuga seostuvatest poliitikatest, sise- ja välisrände põhjustest, see peab tunnistama, et sageli klantsilt esitataval pildil on mõrad.

Valesti sel pildil on paraku endiselt süvenev varanduslik kihistumine, jätkuv ääremaastumine, mitterahuldav sotsiaalhoolekanne, inimlikkuse numbritesse surumine, ühiskondlike lepete ja isegi mõõduka konsensuse puudumine Eesti strateegilise arengu küsimustes. Oleme teinud iseseisvuse taastamise järel palju tööd ning näinud rasket vaeva, aga pole suutnud neid küsimusi lahendada ega mitmeid neist isegi selgelt ning ammendavalt sõnastada. Need on proovikivid, mis näitavad pikema aja jooksul meie elukorralduse väärtust. Seepärast on meil tarvis ausust oma muredele ja puudujääkidele otsa vaadata ning ühiskonnana tegutseda, et need siis otsustavalt selja taha jätta.

Head kaasteelised!

Eesti Vabariigi peokõnes on siiski oluline ka siiras valgus ja helgus. Sest et ega meie kodust kaunimat ei ole. Me oleme õnnelikuna osa sellest ürgsest ja uuest, põlisest ja hilisest, loodusest ja loodust, tekkinud ja tekitatust, mis kõik kõlabki omavahel kokku – Eesti.

«Siin oled sündinud. Tasasel maal. Siin on su rahu ja tasakaal,» nagu Paul-Eerik Rummo luuletuse read, mida esitasid möödunud suvel ka poiste- ja lastekoorid Tartu laulupeo peakontserdil.

Meie kodu on nagu tuhandete aastate vanused Edela-Eesti rannaluited, mis iidse pinnavormina on kaetud ja ümbritsetud vastsest ja värskest. Sealt Läti lähedalt Häädemeeste juurest hargnevad Rannametsa ja Soometsa luitestikud, mis jätavad enda vahele Tolkuse raba, et siis Tahkuranna juures jälle kokku saada.

Need ürgsed pinnareljeefid on ümbritsetud soo-, metsa- ja meremaastikest, kaetud palusambla ja pohladega, kanarbiku ja männikutega, kus leidub ka looduskaitsealust vareskolda. Seal nõlvadel uitab metsaloomi, roomab roomajaid, siblib sisalikke ning latvade vahel lendleb merikotkaid ja kassikakke, aga ka nõmmelõokesi ning lõopistrikke. Jalgradadele lisaks leidub autoteid ning peale turismirajatiste ka mitmesugust inimasustust.

Nõnda on ka meil Eestis lähikonnaga võrreldes üks puhtamaid maanurki, meil on korda tehtud maakohad, lausa kunstiteostena mõjuvad põllumaastikud; meil on külluslikult puhast vett, mitmeid sadu kilomeetreid hoolitsetud matkateid; meil on kõige rohkem teatreid inimese kohta, kodudes raamatutega täidetud riiuleid; haritud noored ja vanad; meil on sadu muuseume ja ikka veel rahvaraamatukogusid, mis toimivad väikseimateski maakohtades kultuurikolletena.

Meil on Arvo Pärt ja Erkki-Sven Tüür, Estonia, ERSO, Filharmoonia Kammerkoor, Tõnu Kaljuste ja Järvide dünastia. Meil on Paul-Eerik Rummo ja Jaan Kaplinski, Hando Runnel ja Mats Traat. Meil on Viivi Luik ja Leelo Tungal. Ja meil on Andrus Kivirähk ja Tõnu Õnnepalu. Meil on Rasmus Puur, Pärt Uusberg ja kümneid ja kümneid teisi noori andeid teaduse, spordi, kirjanduse, muusika ning kujutava kunsti vallas.

Meil on meie inimesed – eestlased ja meie kõrval meie ühise riigi saatust jagav vene, valgevene ja ukraina keelt kõnelev kaasmaalaskond ning veel kümneid väiksemaid keeli ning oma kultuuri viljelevaid kogukondi. Ja meil on ka Eesti enda kodumaaks, töö-, õppe- või elamiskohaks valinud teiste riikide-rahvaste esindajaid.

Me oleme avatud väikeriik ja meie avatuses ongi ühtlasi meie suurus. Minu sügavaim veendumus seisneb selles, et kuni püsime avatuna tulevikule, tulgu sealt või tulist tõrva – seni, kuni me võtame vastu mistahes proovikivid, komistamata nendele, seni me kestame. Ja mitte ainult – Eesti peab lisaks säilimisele ka arenema.

Lubage mul lõpetada suure tartlase, aga ka sama suure eestlase, akadeemik Hando Runneli luuleridadega tema poeemist «Punaste õhtute purpur»:

MITTE HÄDA JA VAEV,

aga valguse laev

tuleb hommiku poolelt.

Mitte viha või raev,

aga lootuse laev

jõuab meieni joonelt.

-------

Ilus, ilus, ilus on maa,

ilus on maa, mida

armastan.

Elagu, õitsegu ja kestku Eesti!

Head Eesti Vabariigi sünnipäeva meile kõigile!

Jõudu Tartule, jõudu Eestile!»