Kus poliitik ees, seal bandiidid taga

Kairi Look Foto: Marko Mumm

Täiskasvanu, kes mingil põhjusel lasteraamatuid loeb, on nagu kolme silmaga kits eesti rahvajuttudes. Kahe silmaga loeb ta lugu, tema sisemine laps on haaratud sündmustest ja karakteritest. Aga kolmandat silma ei õnnestu autoril uinutada. See jälgib loo kulgu suure inimese seisukohalt ning leiab kõrvalteemasid ja ridadevahelist, mis lapse vaatevinklist ehk isegi ebaoluline tundub.

Ärkvel silm soovitab aplodeerida. Kairi Look on kirjutanud päikseliselt humoorika raamatu. Erilist killuviskamist ja situatsioonikoomikat nagu polekski, aga suunurgad väsivad ära. Miski hoiab neid lugedes kogu aeg ülespidi. (Täiskasvanul küll!) Sundimatult ja elegantselt loob autor vägagi kalamajaliku õhkkonna, mis on õdus, sõbralik, naabrite ja sugulaste veidruste suhtes mõistev, vaba ja loominguline.

See on vist uue aja märk, et naljakaid olukordi ei põhjusta vanapoolsed tigedad naabritädid ja tõredad onud, vaid isemoodi noored täiskasvanud. Nagu kontseptuaalses Lotte-sarjas, nii puudub ka siin vägivald ja vastandumine, kuid ikka on huvitav ja põnev. Loos tuleb ette mõndagi salapärast, millest ajendatult lapsed täiskasvanute järele luuravad, et endi jaoks arusaamatutesse sündmustesse selgust tuua.

Piia Präänik on arukas, kaastundlik ja hakkaja tüdruk, kes tõenäoliselt ei nõua, et tema sukkpüksid roosad oleksid ja tüllseelik meenutaks koidukuma. Last ümbritsevad täiskasvanud on kõik toredad, ka need Jacki sõbrad, kes ei armasta end kammida ja räägivad kärbestega ja kellel pole pruuti. Piia koduse eluga on ka hästi.