Elton ja Alla – massihinge insenerid

Alla Pugatšova vastuvõtt 2010. aastal Tallinnas Balti jaamas. Foto: Liis Treimann

Kuna Elton Johni ja Alla Pugatšova elulood ilmusid eesti keeles enam-vähem samal ajal, siis on mõistlik neist ka koos kirjutada. Müügi mõttes tunduvad eestlased Pugatšovat rohkem eelistavat, sest näen seda juba mõnda aega figureerimas Rahva Raamatu müügitabeli esisajas.

Mõlemad ju ka suured estraadistaarid, üks ühes, teine teises maailma otsas, ehkki Elton Johni oikumeen on kindlasti hõlmavam, kasvõi ainuüksi sellepärast, et ta tegutseb inglise keeles. Välismaalt on suurimat Pugatšova-lembust olnud võimalik tuvastada soomlastel, aga slaavi ja soome temperament teatud esteetilistes valikutes ei tundugi nii erinev. Jaapanlastele ka on Pugatšova meeldinud.

Mõlema plaadimüügi koguarvuks ütleb internet ka üle 250 miljoni ühiku. Kuna suletud turu tingimustes ei saaks Pugatšova arve selles osas justkui täieõigusliku võrdlusena esitada, kaldun arvama, et ta oleks Venemaal ka avatud turu tingimustes sama palju plaate müünud. Ta ikka oskas vene hinge, või siis massihinge, kui kasutada ühe kirjaniku väljendit, kõnetada. Karjääri alguses oligi tal enam-vähem valida, kas teha natuke läänelikumat muusikat või minna ikka täie hooga slaavi vaimus.

Pugatšova valis teise tee. See tee tasus ära. Nüüd pole ta umbes kümme aastat küll enam esinenud, vaid elab tagasitõmbunult koos oma koomikust abikaasa Maksim Galkini ja kahe väikese lapsega lossis nagu mõni maa-aadlik. Viktoriaanlikus stiilis lossis, mille tubade arv pole täpselt teada ja mille peasaal on disainitud renessanss-stiilis.

Raamatu lugemise ajal küsisin ka oma abikaasalt, mis ta arvab, mis on Pugatšova lemmikjook, sest Pugatšova lemmikjooki seal mainitakse. Eks ta viin ole, vastas abikaasa. Olin enda peale isegi natuke pahane, et olin nii kehva reebuse pureda visanud. Ja rüübati Pugatšova lemmikjooki viina, sellise konstruktsiooniga lauset kohtab raamatu jooksul korduvalt.

„Alla Pugatšova elu ja imeliste seikluste“ (selline adekvaatselt muinasjutulik-multifilmilik-mänguline pealkiri) autor on kogenud ajakirjanik Aleksei Beljakov ja see on kirjutatud mõõdukas stiilis – infot on doseeritud rahulikult, stiil haikulik ja ühtlasi ka nobe, vaimukustega tagasi ei hoita.