Hasso Krull: maa, rahvas ja riik

Filosoof, tõlkija ja luuletaja Hasso Krull Foto: Mihkel Maripuu

Rahvusriik on ajalooliselt noor. Euroopas algas rahvusriikide tõus pärast 1848. aastat, mil üle terve kontinendi lehvisid trikoloorid. Täielikku revolutsiooni küll ei toimunud, ent vähehaaval kogusid rahvused jõudu ja sajandivahetuseks oli asi niikaugel, et Euroopas sai puhkeda rahvusriikidevaheline sõda. Tagajärjeks oli kakskümmend miljonit hukkunut, kuid ühtlasi rida uusi rahvusriike – nende hulgas ka Eesti Vabariik.

Esimene maailmasõda sünnitas ka arusaama, et edaspidi tuleks rahvustevahelisi purustavaid sõdu vältida. Euroopas tuleks luua riikide liit, mis arendaks koostööd ega laseks ühel tugevamal rahvusriigil alustada vallutussõda. Eestis oli sellise vaate eelkäijaks Gustav Suits, kes käis esimesena välja ka Eesti riikliku iseseisvuse idee. Suits soovitas luua Soome-Eesti uniooni, mis võiks suurriikidevahelisi suhteid diplomaatiliselt vahendada. Sellist uniooni tollal ei sündinud, ning ka Euroopa Liit sai reaalselt teoks alles 1993. aastal jõustunud Maastrichti lepinguga. Siis oli ammu seljataga juba teinegi suur sõda, kus hukkunuid oli kolm korda rohkem.

Rahvusriigi idee on tänapäeva demokraatliku riigi tuum. Pooleteise sajandi jooksul on selle head ja halvad küljed päris hästi selgeks saanud. Rahvusriik suudab tõepoolest luua tugeva demokraatia, kuid võib aluse panna ka diktatuurile. Rahvusriik võib pakkuda võrdseid võimalusi, haridust ja majanduslikku heaolu, kuid ta võib ka maha suruda vabastusliikumisi, soosida püsivat vaesust ja ühiskonnagruppidevahelist vaenu. Rahvusriik võib arendada rahvusvahelisi suhteid, mis rahvustevahelist võistlust diplomaatiliselt reguleerivad, kuid ta võib ka viia majandusblokaadi, relvastatud konflikti või etnilise puhastuseni.

Seetõttu on pärast Teist maailmasõda suhtutud rahvusriiki vastandlikult. Poliitiliselt võib iga rahvusriik muutuda teistele ohtlikuks, majanduslikult aga võib ta taotleda teatavat rahvuslikku miinimumi, kehtestades riiklikud toetused, töötuskindlustuse ja pensioni, üldise hariduse ja arstiabi. Tänu sellisele miinimumile hakkasid rahvusriigid Euroopas kehastama rahvuslikku heaolu, mis õitses kaheksakümnendate aastateni.

​

Maa ei ole rahvusriigi dekoratsioon, tal on eksistentsiaalne väärtus. Kui arvame, et maa on inimeste omand, oleme eksiteel. Inimesed on maa omad. Maa on meist vanem, ta on vanem kui Eesti riik.

Siis asendas senise lõimitud riigi (integral state) uut tüüpi kahanenud riik (contracted state), mille esimeseks eestkõnelejaks sai Margaret Thatcher. Thatcher vihkas ametiühinguid ja kodanikuliikumisi, lastes käiku isegi lendlause „ühiskonda pole olemas“. Pärast Berliini müüri langemist algaski neoliberalismi halastamatu pealetung. Rahvuslik solidaarsus pidi teed andma globaliseerumisele, kuid rahvusriigid sellest ei kadunud: nad pidid lihtsalt läbi ajama ilma rahvuseta. Rahvuse asemel oli nüüd rahvastik, mis koosnes üksikisikutest ja nende erahuvidest.

Tänapäeval näeme kõikjal rahvuse tagasitulekut. Selles pole midagi imelikku, sest neoliberalism lõhkus ulatuslikult riigi ja rahva vahelised sidemed, tekitades üldise apaatia ja demokraatia kriisi. Parteidevahelised erinevused muutusid tähtsusetuks, valijate aktiivsus vähenes ning võim koondus tehniliste ekspertide kätte. Need eksperdid polnud aga teadlased, vaid kitsaste majanduslike huvide asjatundjad. Kui otse välja öelda, siis riik võõrdus rahvast ja rahvas tüdines riigist.

Pärast 2008. aasta varingut oligi aeg küps populismi tekkeks. Nii nagu rahvusriigil, on ka populismil oma head ja halvad küljed. Populistlikes meetodites on nähtud fašismi jätkumist teiste vahenditega (Federico Finchelstein), kuid seda on mõistetud ka demokraatlike protsesside paratamatu arenguna, kui ühiskonnas kuhjub liiga palju rahuldamata nõudmisi (Ernesto Laclau). Igatahes on selge, et populismi juured on tugevasti rahvuslikus demokraatias. Populism püüab ületada rahva võõrdumust riigist, ühtsuse saavutamiseks püüab ta aga kõigepealt luua sümboolse vaenlase kuju.

Kõik see puudutab otseselt Eestit. Võõrdumine on Eestis olnud isegi kaheastmeline: koos riigi võõrdumisega rahvast on tekkinud ka riigi võõrdumus maast, ning maa ja rahva suhe on samuti ebakindel. Võõrdumise tulemused on lausa silmaga näha. Maad rüüstatakse armutult, maa justkui ei kuulugi kellelegi ja sellest võib viimase välja võtta, sest kes teab, mida homne toob. Ometi poleks Eestit olemas ilma maata – ei oleks vett ega õhku, ei oleks seda elusat olemisepesa, mida me tänapäeval keskkonnaks nimetame. Maa on meie olemise ainus vältimatu tingimus.

Olen paljudelt tuttavatelt küsinud lihtsa küsimuse, kas nad on viimasel aja metsas käinud. Selle peale vaadatakse mulle teravalt silma ja siis kõlab nukker vastus: „Käisin, aga seda metsa ei olnud enam...“ See vastus on muutunud nii tavaliseks, et hakkab juba hirm. Eesti maastik on lühikese ajaga sedavõrd muutunud, et me ei tunne seda enam ära. Ja asemele pole tulnud midagi imetlusväärset, ainult lagedad raiesmikud, kõle tuul ja šaakalite ulgumine. Ei taha mõeldagi, mis toimub põhjavetega maa all.

Ainus, mis saaks riigi veel siduda maa ja rahvaga, olekski uuendatud rahvuse mõiste. Senine rahvusidee on ilmselgelt väsinud, see lõõmas küll uhkelt kolmkümmend aastat tagasi, aga nüüd pole järel muud kui tuha all hingitsevad söed. Rahvuskonservatism pole selles suhtes toonud kuigi palju uut. Tihti on see vaid rahvuskonserv, mille sisuks on üleeilsed unistused mürgises importkastmes.

Kuid need ei aita välja olukorrast, kus riigil justkui ei olekski maa ees mingeid kohustusi. Meie esimese laine populism ei ole maad oma südameasjaks võtnud, rahuldamata nõudmised tuikavad edasi. Ikka kerkib vastuseta küsimus, mis on õieti Eesti? Kui see pole tühi sõnakõlks, siis mida me peaksime Eesti nimel taotlema?

Arvan, et siin on võtmeküsimuseks, milles seisneb Eesti rahvuslik kapital. Üheksakümnendatel arvati, et see on ennekõike intellektuaalne: me lihtsalt oleme nii nupukad, et võidame niikuinii. Praegu see enam nii kindel ei paista. Eesti side maaga on ikkagi oluline, ja peale intellektuaalse kapitali on vähemalt niisama tähtis looduslik kapital. Intellektuaalne kapital võib kergesti välja rännata. Nüüd on aga selgunud, et ka loodusliku kapitali saab hõlpsasti välja vedada. Selle saab lihtsalt ära raisata, rüüstata ja reostada, ilma et majandusnäitajad seda avaldaks, sest SKT ei sisalda varasid ega võlgu.

Tihti on Eestis räägitud tervest talupojamõistusest. Kuid see, mis valitseb praegu, on hoopis haige talupojamõistus. Ükski tubli talumees ei peaks ju varade läbilöömist mingiks võiduks. Vastupidi, kapitali kadu tähendab tulevikuperspektiivide kadumist. Kui unikaalsete väärtuste hävingut peetakse majanduslikuks kasvuks, isegi võiduks, siis on tegu haige mõtlemisega. Eesti talupojamõistus vajab ravi, tugevat tuulutamist ja värsket õhku.

Tihti on Eestis räägitud tervest talupojamõistusest. Kuid see, mis valitseb praegu, on hoopis haige talupojamõistus. Ükski tubli talumees ei peaks ju varade läbilöömist mingiks võiduks.

Eesti on oma olemuselt pärimuslik ökoloogiline kooslus, mis sada aastat tagasi võttis rahvusriigi vormi. Pärimuslik sellepärast, et keel, kultuur ja maastik kuuluvad siin kokku, nad on päritud esivanematelt ja moodustavad rahvuse aluse. Ökoloogiline aga sellepärast, et tänapäeval tuleb loodusvaradele läheneda kompleksselt, arvestades kogu aineringluse võrgustikku ja elusolendite omavahelisi seoseid. Kõige tähtsam ülesanne on seejuures just taastuvate loodusvarade hoidmine. Neid ei tohi pöördumatult rikkuda, need ei tohi muutuda taastumatuks.

Põhjavesi peaks olema meie esimene hool, sellele peakski energiapoliitika keskenduma. Teine hool on Eesti maastik, millel on niihästi looduslik kui ka kultuuriline väärtus. Looduslik kapital on Eestis ühtlasi kultuuriline kapital. Eesti maastik on osa pärimusest, osa traditsioonist. Kui see hävib, pole Eesti riigil enam erilist mõtet. Võime küll teha olulisi kulutusi kaitsevõimele, aga mis kasu sellest on, kui varsti enam pole, mida kaitsta?

Maa, rahvas ja riik on kaua toiminud üksteisest lahus. Nüüd, rahvusluse tõusu ajal on meil võimalus need sidemed taastada. Kui me seda ei tee, läheb kaduma väga palju olulist, mida järgmised põlvkonnad enam tagasi ei saa. Neile põlvkondadele võib jääda arusaamatuks, mis on Eestis väärtuslikku. Kuid selleks, et seda ei juhtuks, on vaja tõsiseid muutusi mõtlemises ja ka seadustes. Ilusatest sõnadest siin ei piisa, ka süvariigi sõimamine ei aita. Põhjavesi tuleb hoida puhtana. Lageraie tuleb lõpetada. Eesti ei saa endale lubada destruktiivseid suurehitusi, mis maastiku pöördumatult laastavad.

Vesi, mets ja maastik – need peaksidki olema praeguse rahvusluse kolm sammast, mis toovad meie teadvusse ka tõsiasja, et maa on eluliselt tähtis. Maa ei ole lihtsalt rahvusriigi dekoratsioon, tal on eksistentsiaalne väärtus. Kui arvame, et maa on inimeste omand, oleme eksiteel. Inimesed on maa omad. Maa on meist vanem, ta on vanem kui Eesti riik, vanem kui kõik riigid, vanem kui inimkond. Tõeline konservatism saab olla vaid see, mis hoiab maad. Tõeline liberalism saab olla vaid see, mis annab maale vabaduse.