Viirusest ohtlikum

Perearst Karmen Joller.  Foto: Eero Vabamägi

Koroonaviirus on mitu korda nakkavam, kui ma arvata oskasin – see on nakatanud ajalehed, raadio, televisiooni... ja eriti raskelt on nakatunud sotsiaalmeedia. Nakkus levib inimeselt inimesele ilma igasuguse füüsilise kokkupuuteta, kasutades nende mõtetesse pääsemiseks pilti, sõna ja heli.

Näen imestusega, et kui suvel laulupeol laulsime Anna Haava sõnadega, et me oleme põhjamaa lapsed, siis nüüdseks on põhjamaine ratsionaalsus meid justkui maha jätnud.

«Me ei tahtnudki testi teha. Tahtsime infot, millal võib asi minna nii kriitiliseks, et pean pöörduma haiglasse.» /.../ «Naine ütleb, et kummalgi siiski haigestumise hirmu ei tekkinud /.../.» (Eesti Ekspress, 8.02.2020)

Mis juhtub, kui meieni päriselt jõuab epideemia (ptüi-ptüi-ptüi!) ja tervishoiuasutusi tabab sadade, ehk isegi tuhandete selliste inimeste kõnede laviin? Mis saab siis, kui hakatakse massiliselt kiirabi kutsuma seetõttu, et mandlisilmne hotellikülaline eelistab hommikusööki süüa oma toas? Kas me tõesti oleme nii rumalad ja abitud, või hoopis nii enesekesksed, et eeldame, et igasugune info meile kandikul kätte tuuakse, selmet seda ise otsida, eriti veel olukorras, kus inimesel hirmu tegelikult polegi? Ja ei saa öelda, et infot, sh väga adekvaatset riiklike kanalite edastatavat infot poleks jagatud! Vastupidi – nii minu kui ka mu kolleegide hinnangul on koroonaviirust puudutav kommunikatsioon riigi poolt olnud hea.

Ajakirjanikud – tean, et teie töö on toota uudiseid ja püüda inimeste tähelepanu. Delikaatsete teemade kajastamisel aga tuleb lähtuda eelkõige eetilistest põhimõtetest: faktitäpsus, liigse emotsionaalsuse vältimine, meelevaldsetest järeldustest hoidumine. Kasutada tuleb ainult usaldusväärseid allikaid! Koroonaviiruse teema kajastamisel on nii mõnigi ajakirjanik olnud paraku ebaprofessionaalne.

Omamoodi on koroonaviirus meile head teinud – tänu sellele meist õnneks kaugele jäänud epideemiale on võimalik Eesti inimeste psüühikat paremini tundma õppida, ja ehk aitavad nüüd kogutud teadmised meid tulevikus.

Kui ühel päeval on meie ees tõesti ehtne katastroof, olgu see siis loodusõnnetus, sõjaline vastasseis või mõni ohtlik nakkushaigus, peame suutma ühiskonnana edasi toimida. Me peame olema üksteise suhtes arvestavad ja vastutustundlikud, üksteist aitama ja olema valmis ka ise hakkama saama.

Väga on vaja, et usaldame neid, kelle töö on keerulistes olukordades reageerida.

Uskumatusega aga vaatan, kuidas sotsiaalmeedias vaidleb täielik võhik, vabandust – guugeldades eksperdiks saanud inimene – päristeadlasega.

Keerutatakse üles paanikat olukorras, kus eksperdid seda vajalikuks ei pea. Seatakse kahtluse alla kümneid aastaid oma ala uurinud eksperdi teadmised ega peeta millekski meie oma professorite, dotsentide ja muude teadlaste esitatud fakte. Selle asemel tsiteeritakse rumalaid uudiseid ja kehva kvaliteediga teadustöid ja arvatakse end professorist targemaks.

Kas me sellist eestlast tahtsimegi?