Depressiooni põrgust pääsenud Liis Velsker: emotsioonide kõikumine oli nii metsik, et ma enam ei jaksanud nendega tegeleda

Liis Velsker ütleb, et tema elus toimunud suured muutused ei ole tulnud lihtsalt ning nõudsid palju julgust ja usku endasse. Foto: Sander Ilvest

Noor naine, kes kaalus juba varateismelisena üle saja kilo ning gümnaasiumi lõpuks ligi 130 kilo, langes niivõrd sügavasse depressiooni, et jõudis enesetapumõteteni. Kui ta hakkas võitlema, et mustast masendusest välja ronida, avastas ta, et muserdavalt õnnetu elu põhjus ei peitunudki kehakaalus.

Tallinlanna Liis Velsker (27) on üks väheseid, kes julgenud avalikult rääkida sellest, mida enamik kiivalt peidab – et ta on vaevelnud aastaid hävitavas depressioonis. Ta arvas pikka aega, et hinges pesitsev suur kurbus tuleneb sellest, et ta on ülekaaluline, lausa kohutavalt ülekaaluline. Ta kaalus keskkooli lõpuks vähemalt kaks korda sama palju kui tema ilusad saledad sõbrannad.

Ta uskus, et kui saab liigsetest kilodest lahti, et kui saab samasuguseks nagu tavalised teised, muutub ta õnnelikuks.

Aga elus ei käi asjad nii sirgjooneliselt. Meeleolu ja enesetunne ei ole sugugi seotud ainult välimusega, tuli välja. Sel teemal avaldas ta eelmisel aastal raamatu «Teekond iseendani», mis on kujunenud menukiks – peagi saabub müüki juba kolmas trükk.

Liis Velsker, kes kaalub nüüd 87 kilo, rääkis oma põrgulikust teekonnast ja ootamatust avastusest selle nädala alguses Arterile.

Kui keegi on ülekaaluline, peetakse seda enamasti tema enda süüks, sest arvatavasti ta ei liigu piisavalt, on laisk ja ajab kahe suupoolega magusat sisse. Teie puhul see nii ei ole?

Ei ole. Mul tootsid neerupealsed lapseeas nii suures koguses insuliini, et kõik, mis sõin, ladestus rasvaks. Mul diagnoositi teise astme diabeet. Kogu organism hakkas rasva minema.

Mismoodi see enesetunnet muserdas, kui muutusite juba lapseeas pontsakaks?

Mäletan, et ei tundnud end noores eas kunagi väga halvasti. Mul oli alati palju sõpru ja mängukaaslasi, kuigi mind ka narriti ja ei valitud kunagi esimesena ühtegi võistkonda. Aga kui algas puberteet, kui tahtsin poistele meeldida ja kui sõbrannad vahetasid riideid, kuid mina ei saanud seda teha, hakkas see häirima ja tegi kurvaks.

Ma ei näinud tegelikult, et ma väga suur oleks olnud. Kui peeglisse vaatasin, nägin ainult, et mul on suur kõht. Mis siis, et gümnaasiumi ajaks kaalusin peaaegu 130 kilo.

Kas poistega suheldes tundsite end teiste tüdrukutega võrreldes tunduvalt kehvemas olukorras?

Muidugi. Mul on terve elu olnud hästi-hästi ilusad sõbrannad. Parim sõbranna oli kõikide noormeeste lemmik. Mina olin see naljakas tüdruk, kellel oli väga hea jutt ja kes ajas kõiki naerma, ja kui poisid said minuga hästi läbi, said nad ka mu sõbrannale lähemale. Lõpuks tundsin, kuidas mind kasutati ära.

Kui olid peod, siis jõin, tegin lollusi, naersime – ma olin nagu kloun. Kui keegi küsis, milline poiss mulle meeldib, siis ma isegi ei mõelnud selle peale, sest teadsin, et mul ei ole isegi varianti.

See võis hingele olla päris ränk?

See oli kurb küll. Aga siin oli ka teisi tegureid, näiteks