Juhtkiri: mida teha kroonijuveelidega?

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Eile toimus riigikogus oluliselt tähtsa riikliku küsimusena arutelu teemal «Mets muutuva kliima tingimustes». Metsa majandamine on tänapäeva Eestis teema, mis jätab väheseid ükskõikseks. Isegi kui kõrvale jätta emotsionaalne külg, on tegu keeruka ökoloogilise küsimusega, mille lahendamist raskendab veelgi kliimamuutuse ennustamatusest tulenev teadmatus.

Keskkonnaagentuuri metsaosakonna juhataja Taivo Denksi hinnangul on metsamaa osakaal aja jooksul püsivalt suurenenud: Teise maailmasõja järel oli Eestis 1,4 miljonit hektarit metsa, nüüd 2,4 miljonit, mis on 40 protsenti rohkem, kui oli maailmasõja järel ja 22 protsenti rohkem kui taasiseseisvuse alguses. Iseküsimus, kas need metsad on omavahel kvaliteedilt võrreldavad.

Üsna kindel on see, et kliimamuutus hakkab metsi ja metsamajandust mõjutama. Prognooside järgi lähevad talved soojemaks ja niiskemaks, kuumi ja põuaseid suvesid tuleb tihemini. Kliimamuutus soodustab Eestis uute puuliikide levikut, aga toob kaasa ka rohkem puidukahjureid ja sellelgi on otsene mõju metsamajandamisele.

Meie praegused metsad ei ole niiskema kliima ja tigedamate puidukahjuritega toimetulekuks hästi kohanenud. Eesti Maaülikooli dotsendi Rein Drenkhani hinnangul tähendab see, et olemasolev mets tuleks aja jooksul asendada muutunud kliimale sobivate kahjurikindlate sortidega. Puhtalt metsamajanduse perspektiivist lähtudes oleks seda kõige parem teha lageraiega.

Mets on osa meie identiteedist. See on midagi ürgset ja soomeugrilikku, midagi, mille poolest me eristume linnastunud eurooplastest. Mets on meie kroonijuveelid.

Lageraie mõjutab otseselt elurikkust: metsamajandamine toob kaasa maakasutuse muutusi, mis põhjustab elupaikade kahjustumist ja kadu, selle otsene tagajärg on elurikkuse kahanemine. Viimaks, kuid mitte vähem olulisena teeb metsade ratsionaalse majandamise raskeks selle emotsionaalne külg, sest tänu Valdur Mikitale oleme aru saanud, et mets on osa meie identiteedist. See on midagi ürgset ja soomeugrilikku, midagi, mille poolest me eristume linnastunud ja tarbijamentaliteediga eurooplastest. Mets on meie kroonijuveelid.

Praegu kuulub 52 protsenti meie kroonijuveelidest riigile, füüsiliste isikute omandis on 28 protsenti ja juriidilistel isikutel 20 protsenti. Statistika näitab, et praegu on eramatsades põhilised raiujad juriidilised isikud, mitte eraisikud. Keskkonnaagentuuri hinnangul raiemahtudes olulisi muutusi ei tule, kui just eraisikud ei hakka endale kuuluvat osa massiliselt ettevõtetele müüma.

Igaüks meist soovib elada hästi ja kasutada selleks enda valduses olevaid võimalusi. Selles soovis ei ole midagi taunimisväärset. Ja ka riik tahab kasutada endale kuuluvaid varasid. Samas tuleb endale aru anda, et suured kogu ühiskonda või ka maakera raputavad muutused saavad alguse just üksikisikute toimimisest, kes lähtuvad omaenda ratsionaalsetest huvidest, ja isegi juhul, kui nad teevad seda täiesti eetiliselt.

Õnneks on olemas riik, et kehtestada seadused, kuidas vastuolu ühiskonna kui terviku ja üksikisikute huvide vahel reguleerida. Nii on vägagi tervitatav, et küsimus on üleval riigikogus. Võibolla jõuame lõpuks stabiilse pikaajalise arengukavani, millest lähtuvalt majandada Eesti metsi ja vajadusel algatada seadusemuudatusi, et tagada metsade püsimine ja hea kvaliteet ka kliimamuutuste tingimustes.