Lelulugu Eesti moodi ehk mida arvata «Sipsikust»?

Pildikeel ei hiilga küll teab mis isikupäraga, ent on valdavalt nägus – silma riivavad vaid üksikud ebasujuvad liikumised ning suhteline detailivähesus. Foto: Kaader filmist

Kogupereanimatsiooni loojate elu pole tänapäeval kadestamisväärseimate killast. Ennekõike tänu Ameerika stuudiole Pixar, kelle tootmisliinilt pärinevad üleilmselt armastatud linalood, nagu «Kalapoeg Nemo», «Imelised», «Wall-E» ja «Leluloo» seeria, on latt tõstetud hirmuäratavalt kõrgele. Ootused on sealmaal, et hea multikas toimiks ühtaegu pretensioonitult lõbusalt ja emotsionaalselt tõsiselt võetavalt, oleks vaadatav lihtsa meelelahutusena ja ütleks midagi sügavamat inimeseks olemise kohta, tekitaks elevust nii lastes kui ka täiskasvanuis.

Kirjanik Eno Raua ja kunstnik Edgar Valteri poolt kuuekümnendate aastate alguses raamatulehtedel ellu äratatud kaltsunukk Sipsik tõotab rohkem just esimestele, oluliselt vähem teistele. Esmane meediaveergudel ilmunud tagasiside Meelis Arulepa ja Karsten Killerichi filmitõlgendusele on aga viidanud vastupidisele. Portaalis Geenius avaldatud lugejakiri kirjeldas lohutamatult nutnud lapsi – polevat positiivne ja helge nagu Lotte, hoopis «natuke kurb, aga enamasti hirmus». ERRi kultuuriportaalis lajatas toimetaja Mirjam Mäekivi koguni küsimusega «Kes tappis Sipsiku?».

Mart, Anu ja Sipsik Foto: Kaader Filmist