Ekstreem-Sipsiku seiklused

Eesti lapsed saavad joonisfilmi «Sipsik» kaudu uue elusa, liikuva ja rääkiva kangelase. Õieti on see vana sõbra uus elu. Ott Sepa häält tegev ulakas ja naljakas triibupüks on igati sümpaatne tüüp. Foto: A Film Eesti/Kaader Filmist

Sipsiku film sikutas legendaarse raamatukangelase kinolinale. Triibupüksid ja motiivid on samad, seiklused seevastu puhta uued ning emotsionaalne spekter nii mõnegi meelest ülearugi kontrastne. Mida arvavad asjast lapsed ise?

Küll on raske, kui midagi oma ja armast kuju muudab. Väike urin ja torin käib paratamatult sellise protsessi juurde. Kallis naine läheb paksuks või unelmate mees kiilaks – tahaks kisada, et anna mu vana hea tagasi! Vahel tahaks lapselegi hüüda, et ära kasva nii ruttu suureks, ole veel väike ja nunnu! Aga loomingulises maailmas ei ole kartlikul korrutamisel mõtet. Iga uus saab uute tegijate hinge lisaks, mõni teine oleks teinud teisiti. Ja mis siis?

Sarnased emotsioonid tekivad taaskohtumisel Sipsikuga. Raamatukaante vahelt välja vupsanud tegelased ei kulge tüünes rahus, vaid mürgeldavad mis kole.

Minu lapsed armastavad Sipsikut. Raamatu on kõik kolm mitu ringi läbi lugenud ja kõige pisemal, kahtlustan, on Eno Raua surematu seiklus vaata et peas. Ehk nad teavad, mis toimub ja kuidas. Aga filmis käivad kõik asjad teisiti ja see on nii mõnelgi tähtsal täiskasvanul, kes lastele mõeldud teostest arvata võtab, harja punaseks ajanud. Vot võtke teatavaks – lapsi ei häiri vaba käega orkestreeritud uus süžee mitte üks raas.

«Raamat ja film olid väga erinevad,» tõdeb mu äsja seitse saanud tütar. Laias laastus võttes Anu eakaaslane, peagi läheb kooli. «Raamatus on nii, et pead ise ette kujutama. Filmis kõik rääkisid ise. Sipsiku multikas oli lahedam, seal toimus rohkem huvitavaid asju.»

Niisiis, vana sõbra uued seiklused, sekka ka äratundmisrõõmu neile, kes teavad. Laulude saateks toimuv tegevustik ongi arusaadav vaid Sipsiku sõpradest «siseringile», kes on kursis, kuidas vapper kaltsunukk herilastega võitles või muid vigureid tegi. Kuule originaal-Sipsik muidugi ei jõudnud. Ja paljut muudki ta raamatulehtedel ei teinud, mida kinolinal teeb.

Kas sokist pusserdatud nukk tohib end laste ees nii vabalt tunda, et krooksu laseb? Väga vabalt võib. Just sedalaadi ausalt ja südamlikult lolli nalja peale pisikesed naeravad, naeris kogu saal – ja kellel sellest kahju peaks olema?!

Sipsiku seiklustele elas hasartselt kaasa ka mu kümneaastane tütar.