Toimikumaterjalid paljastavad kurikamõrvari tegeliku palge

Kurikamõrvari ebaharilik põgenemistee. Foto: Pm

Aasta lõpus riigikohtus lõplikult süüdi mõistetud kurikamõrvari Vjatšeslav Bajuki kohtutoimikuga tutvudes avaneb vastuoluline pilt eeluurimise jooksul mitmel korral politseil juba sama hästi kui käes olnud mehest, keda lähedased iseloomustavad ülimalt hella ja hooliva inimesena, kirjutab Risto Berendson.

Kahekümneks aastaks vangi mõistetud Bajuki kriminaalasja kaheksast kohtutoimikust ilmneb tohutu töö, mida justkui nõela heinakuhjast otsinud kriminaalpolitsei kurikamõrvari tabamiseks on teinud. Toimikus on andmeid sadakonnalt isikult, keda politsei rünnaku asjus võimaliku kurikamõrvari pähe küsitles ja kellelt DNA tarbeks süljeproove võttis.

Nende seas on näiteks mõrvari ohvriks langenud meteoroloogi Krista Odakivi vend. Klassivend, kes Odakivi mõrvapaigale mälestuseks hiljem sinna oma nimega kaardi jättis. Isegi meelelahutusajakirjanduse kuulsus Ain-Villu Parvet.

Politsei jõudis 1982. aastal sündinud Bajukini alles üheksa kuud pärast skandaalseid rünnakuid Tallinnas 23. novembril 2009. Kuigi reaalselt oli ta uurijatel pihus olnud juba umbes kuu aega pärast rünnakuid: siis, kui ta uusaastaööl üritas Harjumaal Kloogal oma autos üht hääletajat vägistada. Et toonane kuritegu piirdus katsega, lasti varem kohtulikult karistamata mees vabaks.

Teist korda oli Bajukil politseiga kokkupuude 17. juulil 2010, mil tal tekkis tüli otse skandaalse kuriteopaiga vahetus läheduses – Balti jaama vastas asuval Tornide väljakul. Seal toimus parajasti lillefestival ja Bajuk sattus varahommikul purjuspäi sõnavahetusse kojamehega, kes kutsus politsei. Kohale saabunud politseipatrull vestles Bajukiga ja lubas tal lahkuda.

Vaevalt kuu aega hiljem, 26. augustil pidas kriminaalpolitsei mehe viimaste aastate skandaalsema tapatööga seoses siiski kinni. Uurimismaterjalidest nähtub, et see oli suur kergendus talle endalegi, sest mees kirjutas peaaegu kohe vabatahtlikult ülestunnistuse.

«Ma tahtsin minna ja kõik üles tunnistada, kuid kartsin seda teha. Ma ikka lootsin, et see polnud mina,» seisab mehe oma käega kirjutatud tunnistuses.

Kadus turvakaamerate eest

Bajuki väitel ei mäleta ta esimese kallaletungi (Krista Odakivile – toim) asjaolusid ja põhjuseid, sest oli lihtsalt väga purjus. «Ma ei mäleta, mis teemal tülitsesime,» kirjutas mees.

Olles Odakivi kurikaga surnuks peksnud, ründas Bajuk  Toompea nõlval Patkuli trepi alguses veel üht naist. Selle kallaletungi motiividest oskas mees vaid veidi rohkem rääkida: «Mul on meeles, et mul tekkis mõte, et ta võis näha, kuidas ma esimest naist löön.»

See kallaletung lõppes kannatanule kergemate vigastustega, sest trepile ilmusid juhuslikult mees ja naine, keda nähes Bajuk minema jooksis. Politseinikud imestasid vahetult pärast kallaletungi, et kuidas sai kurikamõrvar turvakaamerate vaateväljast märkamatult kaduda. Pealegi jõudis peksmisest teate saanud politsei esimene patrull sündmuskohale pooleteise minutiga.

Hilisema uurimiseksperimendi käigus selgus, et Bajuki põgenemistee kuriteokohalt oligi ebaharilik. Ta näitas politseinikele täpselt, kustkaudu ta mööda Toompea nõlva pikalt üles rühkis ja lõpuks end riigikogu vastas asuva Aleksandr Nevski katedraali eest leidis. Sealt edasi viis tema tee Raekoja platsile ja Suur-Kloostri tänavale, kus ta end parklas seisnud isiklikku autosse kaineks magama sättis.

«Ma väga tahaks sugulastelt (kannatanute omastelt – toim) andeks paluda. Ma ei tea, mis mulle peale tuli,» lõpetas Bajuk oma esimese ülestunnistuse.

Ka hilisemates salajastes arestikambri pealtkuulamistes selgub Bajuki vestlustest kambrikaaslastega, et mees peab kõiges süüdlaseks alkoholi. Vähemalt ühel korral ta nii otsesõnu ka välja ütles. «Ma ütlen, olin täitsa täis, mitte midagi ei saanud aru,» avameelitses mees järgmisel korral temaga samal teemal vestelnud kaaslasega.

See, et Bajuk esitas hiljem kohtus kallaletungi põhjusena versiooni tema auto rehvi lõhkunud jõugu jälitamisest ja tekkinud hirmust, et see jõuk Snelli tiigi juures hoopis talle kallale tuleb, võib iseenesest õige olla. Kuid fakt on, et eeluurimisel ei rääkinud mees neist hirmudest midagi.

Hell ja hoolitsev abikaasa

Uurimistoimikust selgub, et purjutamine ei olnud Bajuki puhul sagedane. Vähemalt mäluauku ei tavatsenud mees lähedaste väitel end enamasti juua. Ja kui uskuda mehe tantsijannast sõbranna ütlusi, siis muutus «harva napsitav Slava» (tsitaat – toim) vindise peaga leebeks. «Siis ta tahab hellust ja armastust,» rääkis neiu hiljem uurijaile.

Bajuki lähedaste ütlustest koorub välja pilt täiesti teistmoodi mehest kui avalikkusele tuntud jõhkrast kurikamõrvarist. Mehe seaduslik abikaasa iseloomustab teda positiivse ja ülimalt vastutuleliku inimesena. «Toetav, kergesti haavuv. Kodus pole ta kunagi kedagi löönud, tüli puhul ainult rääkis,» kirjeldab naine.

See, et tema hell ja hoolitsev abikaasa oli 2010. aastal enim tagaotsitud kurjategija, oli naisele šokk. «See ei sobi absoluutselt kokku sellega, kui hea ta kodus oli,» rääkis naine hiljem politseis.

Vjatšeslav Bajuk üritas mitu korda endalt elu võtta