Juhtkiri: elukvaliteet ja surm

Tervishoud Foto: Toomas Huik

Vana-Kreekas 2400 aastat tagasi sõnastas Hip­pokrates vande, mis kohustab arsti kogu oma teadmiste ja oskustega tegutsema patsiendi parimates huvides. Mõelgem korra, kui nõrk oli meditsiin tollal võrreldes praegusega. Arst võis teha kõik endast sõltuva, kuid kõigevägevama vastu siiski ei saanud. Patsiendi surm oli paratamatus, millega tuli leppida.

Tänapäeva meditsiin teeb imesid. Südamehaigeid remonditakse sama tõhusalt ja rutiinselt nagu autoremonditöökojas päevinäinud autosid. Ja kui patsiendil eluisu ja tegutsemistahet on, annab see talle juurde aega olla koos lähedastega, tunda rõõmu lastest, lapselastest, lapselapselastest.

Tänapäeva meditsiin hoiab elus ka inimest, kes ei suuda ise hingata, süüa, rääkimata liikumisest ja mõningatel puhkudel ka vaimsest tegevusest. Arstid ei taha võtta Jumala rolli ja otsustada, kes elab ja kes sureb. Väga tihti pole võimalik ka prognoosida, milliseks kujuneb päästetu elu hiljem. Kuid lootus, nagu öeldakse, sureb viimasena.

Ja mõnikord sünnib tõesti imesid, kui lootusetuks peetud patsient paranema hakkab ning välismaailmaga kontakti saab. See võib võtta aastaid ja kogu selle aja jooksul on olnud keegi, kes haige eest hoolt kandnud ning südames lootnud, et see hetk ükskord saabub.

Nii on meditsiini areng andnud arstivandele tänapäeval hoopis uue mõõtme, mida vana Hippokrates ette näha ei võinud: vanne keelab patsiendi kahjustamise, kuid kas surra laskmine on iga kord kahjustamine?

Arenenud ühiskondades on üks hooldekodude headuse näitajatest see, kui palju on seal vabatahtlikke, kes võtavad teha inimlikku tuge pakkuvaid töid, milleks hooldajatel aega napib.

Kui inimene saab ise otsustada, siis on tagajärgedega leppida lihtsam. Tihti kipub meedik otsustama nii, et see aitab pikendada patsiendi elu, aga inimese eelistus võib olla hoopis tähenduslikum, iseseisvam ja puuetevabam elu, isegi kui see on lühem. Ta võib selle nimel otsustada ära jätta järjekordse operatsiooni või keemiaravi.

Inimesed suhtuvad raskustesse erinevalt, see oleneb maailmavaatest, püsiväärtustest, lähedaste-toetajate ringist, majanduslikest võimalustest. Mis ühele üle jõu käib, on teisele talutav elu. Meediasse jõuavad enamasti need lood, kus hooldaja või hooldatav on murdumise äärel.

Mida enam ühiskond areneb ja mida rikkamaks riik muutub, seda rohkem saab ja tuleb ka abivajajatele paremaid võimalusi luua. Niihästi taastusravi kui ka sotsiaalhoolekannet on võimalik oluliselt parandada. Samuti tuleb hooldekodu elanikele pakkuda jõukohaseid tegevusi, et nende elul oleks siht ja mõte. Kõige selle võib jätta ju külmalt riigi õlgadele ja kogu selle valdkonna oma elust lihtsalt välja lülitada.

Kuid arenenud ühiskondades on üks hooldekodude headuse näitajatest see, kui palju on seal vabatahtlikke, kes võtavad teha inimlikku tuge pakkuvaid töid, milleks hooldajatel aega napib: käia ratastoolihaigega jalutamas, elanikuga juttu ajamas, raamatut või ajalehti ette lugemas, koos telerit vaatamas, käsitööd tegemas. See on valdkond, kus ei pea ootama poliitikute otsuseid, vaid saab anda oma panuse, otse ja vahetult.

Moodne ja jõuline meditsiiniline sekkumine toob kaasa pikema eluea, imelisi paranemisi, aga ka puudeid ja vähenenud elukvaliteeti. Olukorras, kus meditsiin on võimeline väga tõhusalt eluiga pikendama, peaks siiski jääma võimalus otsustada, millal on aeg anda elu kõigevägevama kätte.